Konverents: „Kuidas läheb, teadmistepõhine Eesti?“

3. novembril 2009 toimus Tartus, HTMi saalis arutelu Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2007–2013 “Teadmistepõhine Eesti“ täitmisest ja tulevikust.

Konverentsi kavaga, ettekannete slaidide ja videosalvestustega ning ka fotogaleriiga saab tutvuda aadressil www.archimedes.ee/konverents2009.

Konverentsi eesmärgiks oli analüüsida strateegia senist elluviimist, hinnata strateegia asjakohasust muutunud majandus- ja väliskeskkonnas ning anda soovitusi strateegia täitmiseks ja vajadusel eesmärkide korrigeerimiseks. Peamised küsimused olid: Kuidas edasi? Kas strateegia vajab muutmist?

Konverentsile olid oodatud kõik Eesti teadus- ja innovatsioonipoliitika kujundamisest huvitatud inimesed: teadlased, teadusasutuste juhid, teadusmahukate ettevõtete juhid, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korraldamisega seotud riigiametnikud ja tugiasutuste töötajad.

Enne konverentsi pidas VV juures tegutsev Teadus- ja Arendusnõukogu (TAN)  oma korralist koosolekut, mille päevakorras oli TA&I strateegia 2009. aasta arengute ülevaade ning info teadus- ja arendusasutuste infrastruktuuri teekaardi koostamisest ning meetmete rakendumisest.

Konverentsi esimene sessioon andis ülevaate strateegia senisest täitmises ja püüdis vastata küsimustele: Kuidas on läinud strateegia täitmine? Millised on positiivsed ja negatiivsed arengud? Kui konkurentsivõimelised me rahvusvahelisel tasandil oleme?

Peaminister Andrus Ansip kui TANi juht rääkis oma ettekandes Eesti väljakutsetest globaalses majanduskriisis ja väljendas rahulolu, et majanduskriisi mõjud Eestis on kontrolli all. Ta pidas oluliseks säilitada eelarves investeeringud ning panustada jätkuvalt haridusse, teadus- ja arendustegevusse ja innovatsiooni kui arengu mootorisse. Peaminister avaldas lootust, et  alates 2005. aastast kahekordistunud TA kulutuste tulemusena näeme teadus- ja arendustegevuse  ja innovatsioonipoliitika positiivset mõju majandusele juba paari aasta pärast.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kes on ühtlasi TANi teaduspoliitika komisjoni juht, pööras oma ettekandes eraldi tähelepanu noorte teadlaste järelkasvule suunatud tegevustele, avaliku sektori TA&I korralduse tõhustamisele ja Eesti võrdlusele Euroopa mastaapidega.

„Eesti teadus- ja innovatsioonialastele arengutele on välised eksperdid andnud sageli kõrgeid hinnanguid. Võrdluses enamuse läänelikule arengule siirdunud riikidega on meie statistilised arvandmed kenad. Näiteks 1. oktoobri ajakirja Nature juhtkirjas tuuakse endise idabloki riikide seast Eestit esile kui kõige kiiremini läänelikule teaduskorralduse süsteemile üle läinud riiki. Kuid meil tuleb endiselt edasi pingutada. Mitte selleks, et eeskujuliku koolipoisi staatust nautida, vaid selleks, et teadustegevus jätkusuutlik oleks,“ rõhutas Lukas.

„Olukord on nagu Alice’i peeglitaguses maailmas – selleks, et paigal püsida, tuleb üha kiiremini joosta,“ ütles Lukas. „Sellest lähtudes panemegi erilise rõhu just teadlaste järelkasvule, toetades eelistatult doktoriõpet ja noorte teadlaste mobiilsust.“

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts märkis, et viie aastaga oleme märgatavalt edasi liikunud teadlaste ja ettevõtjate koostöös, kuid ei saa väga rahul olla innovatsioonitegevuse efektiivsusega. „Peame suutma oma teadmisi rahaks teha ja erasektor tuleb ju samuti meie ülikoolidest ja kõrgkoolidest. Turud vajavad teadmisi ja praktilist võimekust ettevõtluses juba gümnaasiumi tasemel, seetõttu ettevõtlusõpe on saanud võrdlemisi positiivse vastuvõtu.“ Minister nentis, et ühiskondlik hoiak ettevõtluse ja riski osas on uskumatult kehv. Võiks tuua ridamisi näiteid, kus riik ei taha osta tegelikult juba välja töötatud produkte, mis teadlaste-ettevõtjate koostöös on loodud. Riik peaks tahtma olla rohkem katsejänes, nagu ta oli seda e-valimisi rakendades. Vaja on rohkem riiklikke oste teadlaste-ettevõtete suunas.

Teise sessiooni ettekandjad keskendusid muutunud majandus- ja väliskeskkonna mõju küsimustele. Peamised küsimused: Mida peab riik tegema, et motiveerida ettevõtteid kriisi ajal innovatsiooniinvesteeringuid jätkama? Kas kriis toob kaasa vajaduse kohendada strateegiat (nt võtmevaldkondade valikut)? Kas muutunud väliskeskkond eeldab strateegia muutmist? Kas strateegiast pikema iseloomuga tegevused eeldavad strateegia muutmist juba praegu?

Skype Eesti tegevjuht Sten Tamkivi pidas oma ettekande Skype’i videokõne vahendusel Tallinnast ja hoidis sel moel kokku nii töötunde kui fossiilkütuseid. Toetudes oma lemmikdefinitsioonile innovatsiooni kohta – toote turuleviimiseta on see lihtsalt leiutamine, põnevast patendist üksi ei piisa – rõhutas ta Skype’i edu aluseks erinevate tegevusaladega inimeste head koostööd. Ta arvas, et konkurents ülikoolide vahel võib rektorite tasemel olla edasiviiv, kuid väikses Eestis tuleks rohkem ära kasutada sünergilist inimressursi ja mitte õhutada pidevat võistlust teadlaste vahel. Skype kui toode on täna mõnedes rahvusvahelistes firmades keelatud ja see tekitab küsimuse, kas innovatsioonil on võrdne mänguvabadus olemas? Eestile oleks oluline mingi kvalitatiivne asi või hüpe. Õnneks on Euroopa multikultuurne, sedavõrd on lihtsam luua globaalselt läbi löövat toodet. Eestil on edulugusid ees ja riskikapital julgeb siia ehk majanduse edenedes rohkem investeerida.

Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse ja teaduse asekantsler Andres Koppel ja Eesti Teaduste Akadeemia asepresident Jüri Engelbrecht tutvustasid oma ettekandes Euroopa teaduspoliitilisi arenguid ja Eesti teaduse rahvusvahelistumise küsimusi:

„Selleks, et enda positsiooni USA ja Aasiaga peetavas  majanduskonkurentsis parandada ja muuta Euroopa teadlaste jaoks atraktiivseks piirkonnaks, on Euroopa Liit algatanud terve rea tegevusi teadus- ja arendustegevuse senisest suuremaks koordineerimiseks ja koostööks. On välja töötatud kava nn Euroopa teadusruumi arendamiseks, mis tähendab soodsate tingimuste loomist teadlaste, teadmiste ja tehnoloogiate vabaks liikumiseks Euroopas. Ka Eesti teadus- ja kõrghariduspoliitika üheks suunaks on teadlaste, õppejõudude ja üliõpilase liikuvuse ja koostöövõimaluste suurendamine välispartneritega. Paraku kätkeb suurem liikuvus ka kasvavaid ohtusid. Kui me ei suuda oma teadlaskonnale luua üha avatumaks muutuvas maailmas häid töö- ja loometingimusi Eestis ja veelgi enam, kui me ei oska siia meelitada konkurentidega võrreldes sama palju teadlasi mujalt, kui meilt väljapoole meelitatakse, siis võime oma targemast ja loovamast ühiskonna osast kiiresti palju kaotada. Juba täna on sellisele ohule viitavad ilmingud nähtavad – Eestist suundub välismaale ülikoolidesse ligi viis korda enam üliõpilasi, kui väljastpoolt Eestisse õppima saabub. Sellist ohtu tuleb teadvustada ja selle vastu praktilisi samme astuda, kuigi on teada, et need sammud pole odavad.“

Ettekandes „Esimene päev peale strateegia lõppu!? Mõned pikaajalisemad vajadused ja trendid ning nende mõju strateegiale täna“ lahkas Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna juhataja Indrek Reimand:

„Minu põhisõnumid olid, et kuigi strateegia ise on üks lõpetatud dokument, toimuvad pikaajalised valikud teaduskorralduses jätkuvalt ja selles mõttes strateegia elab, täieneb ja ühel päeval läheb sujuvalt üle järgmiseks strateegiaks.

Pikaajalisi otsuseid me teeme nii seadusi kui ka traditsioone luues. Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduses oleme muutnud teadusasutuse definitsiooni, oleme juba kokku leppinud kavas, et doktorantidest saavad töövõtjad ja me arutame põhiliste rahastamisinstrumentide korraldust. On ka vähemalt kaks sellist teaduspoliitika alalist – jätkusuutlikkuse – elementi, mida täna üldse pole seatud, st neid pole seaduses ja puudub ka hea traditsioon:

•   üldiste investeeringute tegemise ja nende väärtuse hoidmise või amortiseerimise printsiibid
•   teadustegevuse eri rahastamisallikate kooskasutamise põhimõtted

Ilma neid printsiipe seadmata toimib teadusasutuste ja teadlaste tegevuste planeerimises ad hoc leitmotiiv “tahan kõike ja kohe”, mida ongi näha paljudes variatsioonides. Hädavajalikud jätkusuutlikkuse põhimõtted tuleb seada, seaduses või muul põlistaval viisil.

On ka asju, mille seaduses põlistamine ei pruugi olla mõistlik, kuid mis on nii pika elueaga, et nende kavandamine eeldab 20-aastast või pikemat plaani. Näiteks oluliste infrastruktuuri investeeringuobjektide kavandamine.

Oleme käivitanud Eesti teaduse infrastruktuuri teekaardi koostamise. Teekaart on pikaajaline planeerimisvahend, mis sisaldab loetelu uutest või kaasajastamist vajavatest riiklikult olulistest teaduse infrastruktuuriüksustest. Infrastruktuuri mõistame siin laialt, teadustegevuse keskkonda loovate objektide ja teenustena, nii ühes kohas asuvatena, hajusalt paiknevatena kui ka virtuaalsetena, ning ka liikmelisusena rahvusvahelistes organisatsioonides.

Teekaarti täiendatakse regulaarselt, et arvestada muutuvaid vajadusi ja võimalusi. Aga oluline on, et infrastruktuuri lülitamine teekaardi koosseisu ei tähenda rahastamisotsust ega omista objektidele tähtsuse järjekorda, kuid teekaart on sisendiks ettevalmistamisel olevatele investeeringuotsustele. See tagab, et planeerimise aluseks on vajadused, mitte terendavate toetuste tingimused.

Aga on ka muutusi meid ümbritsevas maailmas ja teaduses eneses, mida 3–4 aastat tagasi ei osatud piisavalt arvestada, kuid mis ilmselt nõuavad pikaajalist arvestamist. Näiteks majanduskriis või vastavalt (konverentsipäeval Tšehhi presidendi poolt viimasena alla kirjutatud) Lissaboni leppele Euroopa Liidu suurenev teaduskoordinatsioon, millest rääkisid eelkõnelejad.

Tooksin nende kõrval eriliselt välja e-teaduse megatrendi, mis avaldab kasvavat mõju kogu meie teaduse tegemise viisidele, mitte ainult raudvarale.  Exa-skaala arvutid ja peta-bait andmemahud tunduvad ainult seniste arvutitehnoloogiate laiendused, kuid muudatused puudutavad ka kõiki teisi „traditsioonilisi“ infrastruktuure: infrastruktuuride avatud ligipääs ja kaugkasutus, hajusinfrastruktuurid, funktsionaalselt ja geograafiliselt eraldiseisvate infrastruktuuride integreerimine ja muidugi e-ajakirjad, e-raamatukogud, e-kollektsioonid.

Kuid “e” on muutmas ka teadust ennast: uued teaduse väljundid (sh andmekogud), algandmete taaskasutus, andmete ristseostamine kõikidel tasemetel, teadmiste loomise tehnoloogiad – semantilised tehnoloogiad, arvutil põhinevad teoreemitõestused, muutunud publitseerimispraktika ja –ärimudel jne.  Ja muidugi teadlaste võrgustikupõhised koostöövormid.

Kõigi nende ja ka teiste pikaajaliste teemade arutusel oleme huvitatud kõigi kaasamõtlejate panusest.”

Kolmanda sessiooni ettekanded ja paneeldiskussioon püüdsid leida vastuseid küsimustele: Kas strateegia elluviimine on vastanud strateegia loojate ettekujutusele? Millised on soovitused strateegia edasiseks elluviimiseks (juhtimiseks, rahastamiseks, perioodiks pärast strateegia lõppu)?

TÜ molekulaarpatoloogia professor ja Teaduskompetentsi Nõukogu liige Pärt Peterson vaatles Eesti teadusmaastikku läbi teadlase silmade, tõi esile nii Eesti teadustegevuse ja teadlaste plussid kui ka miinused ja eripärad ning tõdes, et Eesti teadlaste efektiivsust tuleb tõsta.

Aasta Innovaator 2009 auhinna saanud Modesat Communications OÜ juhatuse esimees Peep Põldsamm üritas leida vastust küsimusele, kas innovaatilisel ettevõttel on Eestis hea ja tõdes, et meie ühine huvi peaks olema, et teadmistepõhise äri (kõrge) lisandväärtus jääks Eestisse, aga selleks ei pea ettevõte ise asuma Eestis. Tema väitel on innovaatiliseks ja teaduspõhiseks loominguks Eesti riigis hea tugi, selle tulemusel valminud toote turustamiseks maailmas on aga tugisüsteem puudulik.

Paneeldiskussioonist osa võtnud strateegia loojad Jüri Engelbrecht (komisjoni esimees), Teet Jagomägi, Lauri Tammiste, Indrek Reimand ja Rein Vaikmäe võisid kokkuvõtvalt nentida, et kuigi 2004. aastal strateegiat looma hakates oli sotsiaalpoliitiline olukord sootuks erinev, on muutunud olukorras strateegia põhieesmärgid ka täna täidetavad ja strateegiat ennast muutma pole vaja hakata.

Jüri Engelbrecht sõnas, et võrreldes eelmise strateegiaga on selles tõstetud TA&I ühiskonna mudeli keskmesse. Ta rõhutas, et teadust ei peaks rahastama sarnaselt äriga, seda on välja toonud ka EL. Põhiprobleemiks on siiski inimesed. Keit Kasemets märkis, et ettevõtlus ootab TA rakendamiseks soodustavaid keskkonnamuutusi (maksud jms).

Teet Jagomägi arvas humoorikalt, et strateegia on mõnus, sest pole seganud innovatiivsel ettevõtjal elamast. Eestis on teadusarendust teha hea, aga müüa võimatu.

Rein Vaikmäe tõi esile vajadust arendada haldusstruktuuri ja lisas murelikult, et madalate palkadega teadlasi ei hoia ega meelita, kuigi keskkonna loomiseks on rahastamine hea.

Lauri Tammiste sõnavõtust jäi meelde, et teaduse ja ettevõtte koostööks olgu põhjus! Loomulikult peavad teadlased teadust tegema, aga kusagilt peavad tulema koostöövõimelised ettevõtted. 360 ettevõtet 40 tuhandest panustavad TAsse, seega on tantsupartnereid Eestis vähe. Võimekuse tõstmine võtab aastaid. Ekspordi edendamise tegevuskava aitab jõuda välisturule ilma, et seal vajutataks meid nähes paanikanuppu.

Indrek Reimand rõhutas, et TA strateegia rakendamisel on oluline säilitada ambitsioon, kuid koos sammudega pikal teel. Teadmistepõhine majandus  on oluline eesmärk, kuid silmas tuleb pidada ka kultuurilist järjepidevust, iseolemist, mis strateegias samuti kirjas.

Keit Kasemets nentis kokkuvõtvalt, et hinnang strateegiale ja innovatsioonipoliitikale on üldiselt positiivne, see on üks selgemaid ja sihikindlamalt ellu viidavaid strateegiaid.

Ülevaate koostas
Kadri Vider
HTM teadusosakonna peaekspert
kadri.vider@hm.ee