Teadmiste kolmnurgast ja Euroopa tulevikust

Rektorite Nõukogu tegevsekretäri Mart Laidmetsa tähelepanekuid konverentsilt The Knowledge Triangle Shaping the Future of Europe [i]

1.–3. septembrini toimus Göteborgis Rootsi Riigikantselei korraldusel eesistujamaa konverents teemal The Knowledge Triangle Shaping the Future of Europe.

Kohal oli võrdlemisi kõrgetasemeline koosseis alates Euroopa Komisjoni liikmetest Figelist ja Potočnikust (tutvuge tema sissejuhatava kõnega konverentsile “The significance of the knowledge triangle for the future of Europe“), ministrid, riigiametnikud, ülikoolide juhid peamiselt Põhjamaadest ja mõned ettevõtluse esindajad.

Jutt ei käinud sugugi mitte ainult teadmussiirdest, ikka kippus arutelu Euroopa ülikoolide fragmenteerumise ja spetsialiseerumise teemadele, mis ka Eestis aeg-ajalt üles tõuseb, ning kurdeti eurooplaste vähese ettevõtlikkuse üle.

Potočnik: “Euroopas on nii tugev kaitse, keskväli kui ka rünnak, kuid pole kedagi, kes söödaks, et teadmised kiiresti ka ettevõtlusse ja ühiskonda jõuaks. Ülikoolid võiks tulevikus olla rohkem sarnased Šveitsi armeenoale, kust vajalikku saab igaüks valida.”

Euroopa Komisjon on vaikselt ajanud oma edetabeli koostamise rida, mis erinevate projektide näol ka realiseerumas on. Esiteks kavatsetakse koondada ja võrreldavaks  muuta olemasolev info iga ülikooli kohta, seejärel viia läbi teatud tüpologiseerimine ning võimatu pole ka Euroopa teadusülikoolide edetabeli kokkupanek. Iseküsimus on, milleks neid edetabeleid tulevikus kasutama hakatakse ning väiksemate ja mitte nii jõukate riikide jaoks  on siin teatud ohu märke.

Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi (European Institute of Innovation and Technology – EIT) juht Martin Schuurmans: “Ülikoolid peaksid pöörduma tagasi juurte juurde ehk mõtlema, mis eesmärgil nad kunagi loodi, ja seal on ka ühiskonna teenimise komponent. Kuid kaugeltki mitte alati pole probleemid ainult ülikoolides, vaid ka ettevõtluse ja ühiskonna üldises valmisolekus teadmisi otsida ja kasutada. Kolmnurga rakendamisel on kõige tähtsam osa ettevõtlikkuse (enterpreneurship) arendamine. Ka ülikoolid peavad tutvust tegema eraettevõtluses levinud juhtimismudelitega, et protsesse tagant tõugata ja fokusseerida.”

Saksa Rektorite Nõukogu esimees Margret Wintermantel: “Kõige olulisem on, et ülikoolid oleksid jätkuvalt teaduspõhised, Euroopa aruteludel oleme vahel seda unustamas. Samas on olemas nii ülikoolide mitmekesisus (diversity) kui ka ekstsellentsuse mitmekesisus. Massikõrghariduse tingimuses on tudengid väga erinevad, nagu ka kohalikud vajadused, raske on defineerida ühte ja lõplikku ekstsellentsust.”

Frans van Vught, European Centre for Strategic Management of Universities juht: “Oleme autonoomia aruteludel hakanud liiga palju rääkima täielikust iseseisvusest, autonoomia peaks pigem olema vabadus täita oma missiooni. Kõiki ei pea suruma kõikelhõlmava (comprehensive) teadusülikooli raamidesse, peaks stimuleerima soovi olla mitmekesisem. Missiooni valik võib olla vaba, kuid kui see on valitud, peaks selle juurde ka jääma.”

Odile Quintin, Euroopa Komisjoni tööhõive- ja sotsiaalküsimuste peadirektoraadi juht sekundeeris teatega, et komisjon kavatseb kindlasti ülikoole võrdlema hakata ja otstarbekusuuringuid läbi viia, et maastik võimalikult läbipaistev oleks.

Euroopa Ülikoolide Assotsiatsiooni (EUA) juhatuse liige Helena Nazare Aveiro Ülikoolist põhimõtteliselt nõustus sellega, et nii rahvuslikul kui ka Euroopa tasemel oleks tarvilik süsteemi suunata, et kõik ei trügiks rahvusvahelisel tipptasemel teadusülikooliks. Hetkel deklareerib iga ülikooli rektor, et ta on teadusülikooli rektor, kuid vaja oleks mingit uut kontseptsiooni.

Vastu vaidles Berliini Brandenburgi Akadeemia president Günter Stock, kes leidis, et sellises mõõtmistuhinas võime humanitaar- ja sotsiaalteadused üldse ära unustada.

Ka The European Students’ Union´i (ESU) esindaja Ligia Deca ei leidnud, et tudengite jaoks oleks oluline ülikooli koht mingis edetabelis. Ta avaldas ka muret Euroopas leviva tendentsi pärast, kus ülikoolide juhtimisse kaasatakse aina enam ülikooliväliseid liikmeid (mis iseenesest on ühiskonnaga parema sidustamise nimel hea), kuid seejuures väheneb oluliselt üliõpilaste võimalus otsuste langetamisel kaasa rääkida.

USA väljakutseid tutvustas sealse Council of Competitiveness´i president Deborah L. Wince-Smith: “Kvantiteet pole kindlasti kõige tähtsam – Nõukogude Liidus oli tohutult teadlasi ja insenere, kuid panus ühiskonna arengusse ja oma kodanike heaolu tõstmisele jäi tagasihoidlikuks. USAs on esile tõusmas tervikliku pildi nägemise vajadus, vaja on rohkem kaasata humanitaar- ja sotsiaalteadlasi, innovatsioon ei ole kaugeltki mitte ainult tehnoloogia areng. Vaja on insenere, kes suudaks mõelda nagu humanitaarid ja vastupidi. Kõige innovatiivsemad on õppeasutused, kus humanitaar- ja sotsiaalteaduste kasutamine on laialt levinud ka valdkondades, kus nad traditsiooniliselt kasutusel pole olnud, parim näide olevat West Point. USA kolm väljakutset on energia, sh selle salvestamine, kliima soojenemine ja tuumajäätmete käitlemine.”

Hiina strateegiatest rääkis Jilini Ülikooli rektor Tao Zhan. Tegu on Hiina suurima ülikooliga (60 000 üliõpilast), mis 2000. aastal toimunud ühinemisreformi järel tekkis kuue ülikooli liitumisel. Reform oli tollal valus ja tema sõnul sai see kiirelt toimuda ainult sedavõrd tsentraliseeritud riigis nagu Hiina. Kümne aastaga on riigis tudengite arv kasvanud kuus korda, see toob kaasa teatud ebaühtluse auditooriumites. Kuna riik on panustanud ka n-ö maailma tippülikoolideks saamisele, siis on kasvanud ka ühiskondlik surve. Ühelt poolt vanematelt (Hiinas maksavad kõik mingis osas õppemaksu), kes ei ole kindlad, kas diplom ka töökoha tagab ja tehtud kulutused tagasi teenib. Teisalt tahetakse teada, millal tuleb Hiina esimene  oma Nobeli preemia. Tsinghua Ülikool prognoosis, et 50 aasta jooksul, mis tänaseid kodanikke eriti ei rõõmustavat. Enne liitmisreformi tahtsid kõik olla universitased, nüüd on uued märksõnad unikaalsus ja võime muul viisil erineda. Iga Hiina ülikool peab oma erilisuse sõnastama: Diversity is the hot topic. Imetlust väärib Bologna protsess, kuna mobiilsus on ka Hiina sees terav probleem ja selle ergutamiseks soovitakse Euroopa kogemust kasutada.

Ainsa uue Euroopa riigina sai teemas We Are the Future sõna Eesti IT Kolledži professoriks ja Skype’i direktoriks tituleeritud Linnar Viik, kes kohutas vana Euroopa esindajaid veidi väitega, et kriisi praegused stimulatsioonipaketid ei lase Euroopal areneda ning püsivad lootusel, et varsti läheb kõik edasi nagu enne kriisi. See suhtumine  pigem takistab uute ideede kasutuselevõttu, mistõttu Euroopa võib uue kasvuga avanevad võimalused maha magada.

Lõppdiskussioonil leiti, et ülikoolid vajavad muutusi, rohkem tähelepanu tuleb pöörata ettevõtlikkusele ja ettevõtlusele. Soome majandusminister Mauri Pekkarinen leidis, et suur probleem on ülikoolide juhtimisskeem, kus ülikoole juhivad ainult nende endi seast leitud esindajad. See vajab kindlasti muutmist ja Soome on ülikoolireformiga sinna ka liikumas.

Kuluaaridest: Göteborg on kriisist üks raskemini tabatud piirkondi Rootsis (Volvo ja muu rasketööstus), Chalmersi Ülikool tuli kohe välja initsiatiiviga ja leidis Volvost koondatute seast 300, kes polnud õpinguid lõpetanud ja kutsus tagasi õppima. Sama plaanivad teha ka teised ülikoolid [ii].
Rootsis oli mõnel eelneval aastal juba üliõpilaste põud, nüüd on seoses kriisiga aga üliõpilaste arv taas kasvanud. Mõnes kõrgkoolis on uusi tudengeid 20% rohkem kui eelmisel aastal, ka riik suurendas 10% kohtade arvu järgmiseks kaheks aastaks.

Ka Rootsis oli aktuaalne kõrgkoolide liitmine, 48st kõrgkoolis taheti teha viis, millele nende Rektorite Nõukogu vastas projektiga “Maastik”, kus üritati kõrgharidusmaastik kaardistada ja ülesandeid jagada. Selle õnnestumise kohta oli eriarvamusi, igatahes kõrgkoole liitma ei hakatud. Küll aga leidsid paljud kõrgkoolid võimaluse aktiivsemalt üliõpilasi ja õppejõude vastavalt olemasolevatele ressurssidele ühiselt kasutada ja koolitada. Mõned spetsialiseerusid vastavalt kohalikele oludele. Uus haridusminister on samas lubanud reforme, sh ka autonoomia suurendamist jätkata, kuid kavatseb kasutada eeskujusid eelkõige Soomest ja Taanist.

Saksamaal on mure Bologna protsessiga, kuna kõrghariduse juhtimine on liidumaades ja keskseid reforme ei ole piisavalt keskvalitsuse poolt toetatud, mis toob kaasa konservatiivse tiiva suhteliselt suure ja kasvava vastuseisu (väitega, et Saksa kraadid on ka praegu maailmas hinnatud, miks peaks muutma). Ettevaatlikuks teeb küll Saksamaa idaosa kohta tehtud mõtteavaldus, et ega kahekümne aastaga ei olegi võimalik piisavat teadusmahukust saavutada ( jutt käis ekstsellentsusinitsiatiivi kontekstis).

 Mart Laidmets
Rektorite Nõukogu tegevsekretär
Mart.Laidmets@ut.ee

 http://www.se2009.eu/en/meetings_news/2009/8/31/the_knowledge_triangle_shaping_the_future_of_europe

http://www.se2009.eu/polopoly_fs/1.11473!menu/standard/file/seminarsA_H_.pdf

Täiendavat infot konverentsi kohta lubasid korraldajad paari nädala pärast.

[ii] Ka Haridus- ja Teadusministeerium on täiendava tegevusena pakkunud välja struktuuritoetuste toetusmeetme majandusbuumi aegadel kõrghariduses õpingud katkestanute tagasitoomiseks haridussüsteemi, mis võimaldaks neil oma õpingud kõrghariduse tasemel lõpule viia. Vahendeid kuni 150 miljoni krooni ulatuses on uutele tegevustele võimalik planeerida ministeeriumile kavandatud struktuurivahendite sihtotstarbe ümbertõstmise tulemusena. Ministeeriumi soov on rakendada uusi meetmeid esimesel võimalusel pärast läbirääkimisi Rahandusministeeriumi ja teiste osapooltega.