Peaminister Andrus Ansip
TAN on seni töötanud hästi ja efektiiselt, ta on andnud peaministrile ja valitsusele head nõu, kuidas teadus- ja arendustegevust Eestis korraldada. Kuid on ütlematagi selge, et ei ole ühte väga head mudelit kõikideks aegadeks, kuidas teadus- ja arendustegevust riigis suunata ja korraldada. Ühes arengutega peavad muutuma ka need mudelid, mida arengute suunamiseks kasutatakse. Ja siinkohal ma pöörduksin tagasi juba ettekandes mainitud teadus-arenduskorralduse seaduse eelnõu juurde. Eesti on olnud teadus- ja arendustegevuse korraldamises küllalt edukas, võrreldes meie kunagiste saatusekaaslastega. Ja veel kord pöörduksin ma tagasi ajakirjas Nature antud hinnangu juurde. Kuid me ei saa selle struktuuri juurde pidama jääda. Me peame kaasajastama oma teadus- ja arenduskorraldust, selle järele on praeguseks juba ka päris suur vajadus. Kui me praeguses teaduse rahastamises suuresti pöörame tähelepanu kvantiteedile ehk siis ei tee erilist vahet suhteliselt tähtsusetutes ajakirjades – andku need tähtsusetud ajakirjad nüüd mulle andeks! – avaldatud artiklite ja selles samas Nature’s avaldatud artiklite vahel, siis tulevikus tuleks seda diferentseerimist enam ka aktsepteerida siis, kui jutt käib riigirahastamisest.
Sellega kõik seaduseelnõu koostajad praegu ka tegelevad, et tulevikus fokuseeritus riigivahendite kasutamises oleks suurem, kui ta praegu on. Aga ma ei tahaks mitte mingil juhul anda negatiiset hinnangut Eesti senistele arengutele teadus- ja arendustegevuse valdkonnas. Ei, vastupidi, me oleme olnud päris head ja edukad, ehkki aeg-ajalt oleme iseenda suhtes ülikriitilised olnud. Aitäh!

Trivimi Velliste
Aitäh, proua aseesimees! Härra peaminister! Mina ka tänan kõigepealt väga ülevaatliku ja hea ettekande eest! Aga mu küsimus puudutab ajude ja töökäte äravoolu. Me kohtame ajalehtedes tihti kurtmist, et meil ei ole ülevaadet isegi sellest, kui palju Soomes meie inimesi töötab. Ja see kindlasti käib ka teadlaste kohta terves maailmas. Mu küsimus on: kas mõni Eesti asutus ei võiks koostada küllalt korraliku andmebaasi kõigist meie teadlastest, eriti noorematest teadlastest, kes töötavad välismaal, ja püüda kaardistada neid tegureid, et neid tagasi meelitada kas täielikult või osaliselt. Kuna meie palgad ja töötingimused ei ole alati konkurentsivõimelised, siis ei saa kindlasti neid kõiki kutsuda siia tagasi, nad ei tule tagasi, aga võib-olla saaks neid sagedamini kutsuda konverentsidele, seminaridele või mingil muul viisil nad osaleksid meie teadusringes, meie vereringes, ja ei unustaks ära korralikku eesti keelt. Kas sellise andmebaasi tegemine oleks mõeldav? Kas keegi saaks seda teha? Aitäh!

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Teadusmaailmas on ju enam-vähem teada, kus teadusmaailmas arvestatava kaaluga eestlased töötavad ja mina üldistades julgeksin väita, et kõik need teadusmaailmas kaalukad teadlased-eestlased on oma riigi patrioodid ja annavad oma võimaluste piires nii palju, kui neil võimalik anda on ka Eestile tagasi. Ja seda, et kuskil oleks mõni üliedukas teadlane-eestlane maailmas, kelle kohta meie teadlased ei teaks midagi, seda on võimatu ette kujutada. Kõik need isikud, need inimesed, kes on teadusmaailmas edu saavutanud, on konkreetsetes teadusvaldkondades ka Eestis väga tuntud ja nad osalevad meie konverentsidel, püüavad endast anda ka Eesti arengu heaks parima. Kuid ka teadlaste Eestisse tagasikutsumine on olnud suhteliselt edukas. Me oleme, nagu juba nimetatud, kasutanud selleks maksumaksja vahendeid.
Teiseks, mis on teadlase jaoks võib-olla et veel olulisem kui see konkreetne palganumber, see on see, et me oleme suutnud luua teatud valdkondades maailma tipptasemel teaduse infrastruktuuri. Töövõimalused on teadlase jaoks primaarsed. Üks veendunud ja ka edukas teadlane ei ole nõus loobuma oma uuringusuunast pelgalt palga nimel. Kuid loomulikult, palgad Eestis on endiselt kordades madalamad kui nad on Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, rääkimata kaugematest paikadest. Selle tööga tegeldakse, ei saa öelda, et me oleme teinud kõik selleks, et oma teadlased koju tagasi tuua, ja selleks pole ka vajadust. Me tahame, et me oleksime oma teadusega rahvusvahelises mastaabis konkurentsivõimelised  ja see tähendab tihedat suhtlust üle maailma kõigi teadlasrühmadega, mis mingis valdkonnas on tipptasemel. See tähendab seda, et meie teadlased hakkavad ka tulevikus töötama korraga Tartu Ülikooli laborites, Münchenis ja Virginias ja seda tuleb päris loomulikuks pidada. Ei ole sellist teadust, mille kohta saab öelda, et jah, maailmas see kõik on tehtud, aga Elvas tehti seda Eestis esmakordselt. Teadus on see, mida maailmas tehakse esmakordselt ja mida kogu maailm austab ja imetleb. Mitte see, et me oleme kodutänaval tšempionid – seda ei saa nimetada teaduseks. Aitäh!

Peeter Kreitzberg
Tänan! Lugupeetud peaminister! Pole kahtlust, et Eesti teadlased on teinud väga tublit tööd! Teiega võib täiesti selles mõttes nõustuda, eriti baasteaduste valdkonnas. Aga teadus-arendustegevus on teatavasti tunduvalt laiem mõiste ja nii palju, kui mina tean, on Eesti natukene problemaatilises seisus olnud patentide kaitsmisega või patendiõiguste saamisega. Minu küsimus on see, kas te kirjeldaksite olukorda, kuidas on meil patentide hankimisega lood ja kuivõrd me oleme võtnud kasutusele teiste patente, et arendada oma majandust? Aitäh!

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Patendinduses tundub, et olukord hakkab paranema. Olid ajad, kus me olime, näiteks USA patentide osas ikkagi ülimalt tagasihoidlikud. Aastaid-aastaid oli meil ainult kuus patenti ainult terve Eesti peale registreeritud Ameerika Ühendriikides, aga tegelikult see, kes tahab, et tema teaduslik idee saaks juurutatud, see ilma USAs registeeritud patendita ilmselt hakkama ei saa. Või kui see idee patenteerimata kasutusele võetakse, siis see on majanduslikus mõttes mitte kõige efektiivsem idee rakendamine. Praeguseks ma tean seda, et väga mitmetes valdkondades – farmaaatsisas, materjaliteaduses – on küllalt mitmed patendid registreerimisel ka Ameerika Ühendriikides. Nii et selles mõttes võib öelda, et on tekkimas uus kvaliteet. Kvantiteet on muutumas kvaliteediks, nagu meil omal ajal õpetati. Farmaatsiatööstuses taolised patenteerimised ei pruugi olla väga sagedased ja need patendid ei muutu väga sageli väga suureks rahaks. Kuid kui nad muutuvad suureks rahaks, siis see ühe idee, ühe patendi rakendamine võib tuua teadlasrühmale sisse 200 miljonit kuni kaks miljardit USA dollarit. Ma usun küll, et näiteks meie geenitehnoloogidel on võimalus taolisteks suurteks avastusteks ja ma ei arva seda, et pärast Chemicumi valimist kulub veel 50 või sada aastat järgmise Nobeli preemia Eestisse tulemiseks. Piisab sellest, kui mõni nendest, sealhulgas ka praegu patenteerimisel olevatest lahendustest aitab ellu jätta väga paljusid inimesi. Viitan siin kas või insuliini avastamisele või penitsilliini avastamisele ja sellega peaks Nobeli preemia olema garanteeritud. Ma usun Eesti teadlastesse ja usun ka nende läbilöögivõimesse farmaatsiavaldkonnas, aga arenguruumi patenteerimisel on loomulikult üksjagu palju veel, aga paranemise märgid väga selgelt on olemas. Aitäh!

Toomas Trapido
Aitäh! Austatud peaminister! Aitäh hea ettekande eest! Mul on üks küsimus, mis võib kõlada kiuslikuna, aga ta ei ole seda, pigem on tegemist murega. Ühtepidi on meil riiklikult väga suur tähelepanu teadus- ja arendutegevusele ja innovatsioonile, meil on lausa innovatsiooniaasta. Aga kui me vaatame nüüd riigi enda institutsioonide tegevust, siis tihtipeale, vähemalt mulle jääb mulje, et innovatsioon ja uuenduslikkus on seal pigem põlu all või lausa kardetakse seda. Näiteks eurorahade taotlemisel või ka muudel juhtumitel me kuuleme pidevalt, kuidas midagi ei saa teha, ja see on nii-öelda innovatsiooni vastand. Kas te peaministrina jagate seda muret? Kui jah, kas siis kuidagi valitsus tegeleb sellega, et ka riigikorraldus muutuks selliseks mõnusamaks ja innovaatilisemaks? Aitäh.

Peaminister Andrus Ansip
Innovatsioon tähendab eelkõige uuenduslikkust ja uuenduslikkust on vaja igas eluvaldkonnas, mitte ainult teaduses, vaid 90% innovaatilistest lahendustest üle maailma leiab aset traditsioonilises tootmises. Seega, kui öeldakse innovatsioon, siis ei pea ilmtingimata hakkama mõtlema kohe info-, kommunikatsioonitehnoloogiale või siis geenitehnoloogiale. Innovatsioonilist lahendust võib nõuda ka ühe kompveki paberisse keeramine. Nii et loomulikult, innovatsiooni on enam vaja ka avalikus sektoris. Ma ei saa muidugi nõustuda sellega, et me ei oleks olnud innovaatilised. Meil on õhkkond ka avalikus sektoris väga avatud uutele lahendustele, ja kui me ennast muu maailmaga võrdleme, siis e-riigi erinevad arendused, e-valimised, andmebaaside ristkasutus, e-maksuamet jne, jne – need on üksjagu innovaatilised lahendused. Kuid põhilises ma olen teiega nõus. Kui ma rääkisin teadus- ja arenduskorralduse uuest seadusest, mida meil hädasti vaja läheb, siis üks põhjus, miks meil seda vaja läheb, seisneb ka selles, et praegune seadusandlik baas on keskendunud rohkem teadusele kui arendustegevusele. Minu meelest tuleks seda tasakaalu nihutada praegu rohkem arendustegevuse poolele ehk siis see valdkond, utreeritult öeldes, on praegu suuresti reguleerimata, aga reguleerimise ja ka riigipoolse fokuseeritud rahastamise järele arendustegevuses on loomulikult vajadus suur. Aitäh!

Mai Treial
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma kõigepealt tänan teid oma ettekandes eesti keele toetuseks öeldu eest! Aga probleem on selles, et mitmed sellel aastal vastu võetud seadusmuudatused, vaatamata sellele, et opositsioon on vastu olnud, on kärpinud üliõpilaste sotsiaalmajanduslikke võimalusi. Samas pole kõrge tööpuuduse tingimustes õppijatel võimalik ka tööd leida. See võib niimoodi lõppeda, et paljud noored, kes on andekad, ei saa õppida, sest pole võimalusi, ja nende võimalik tulevane teadlasetee lõpeb veel enne, kui see alatagi on saanud. Lugupeetud peaminister! Kas te ei näe selles ohtu, et paljud meie andekad noored võivad jääda just rahapuuduse tõttu õpingutest kõrvale? Aitäh!

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! See oht on olemas igal ajal ja igal pool. Aga ma olen veendunud, et ka Eesti haridussüsteem on sotsiaalset kihistumist vähendava iseloomuga, nii nagu minu arusaamist mööda üldiselt läbi aegade kõikides riikides haridussüsteemid olnud on. Kui me mõtleme sadu aastaid tagasi, siis tegelikult tuleb tunnistada, et näiteks ka tsaaririigis oli haridussüsteem sotsiaalset ebavõrdsust vähendava iseloomuga.  Ja see on iseloomulik minu meelest maailma kõikidele riikidele, sõltumata sellest, kas tegemist on olnud diktatuuri või demokraatiaga – ikkagi on valitsejad hinnanud helgeid ajusid ja püüdnud anda talentidele oma riigis arenemisvõimalusi.
Minu veendumuse järgi Eestis arenemisvõimalused noortele andekatele inimestele on olemas. Kuid üksikjuhtumeid ei saa välistada. Need peaks olema välistatud, aga üheski riigis ei saa välistada, et mõni tõeliselt andekas inimene ei saa soodsat arengukeskkonda ja ta jääb arenguvõimalustest eemale. Selle nimel pingutavad kõik riigid, selle nimel pingutab ka Eesti riik, et ükski andekas inimene ei peaks oma annet kuskil kapi taga kärbumas hoidma, vaid et see talent saaks areneda ja lennata laia maailma, kui selleks vajadus on.
Nüüd võimalustest. Riikidel on erinevad võimalused. Ja kõikides riikides leitakse eelarvetega optimaalsed lahendused. Nendes eelarvetes kajastuvad ka parlamentide ja rahva prioriteedid. Nagu ma juba ütlesin, Eesti riigi eelarvetes alates iseseisvuse taastamisest, on tegelikkuses teadus- ja arendustegevus ja haridus olnud prioriteet. Me võime rääkida või oponendid võivad rääkida, et need on pelgalt sõnad, deklaratsioonid, et tegelikkuses see nii ei ole jne, aga kui me vaatame numbreid, siis me näeme, et jah, Eestis on teadus- ja arendustegevus olnud prioriteet, Eestis on haridus olnud prioriteet ja oma teadus-arendustegevuse investeeringute kasvutempolt oleme me Euroopa Liidus esimeste hulgas. Aitäh!

Lembit Kaljuvee
Aitäh! Hea peaminister! Tahaks teilt nõu ja abi paluda. Te rääkisite oma ettekandes TAKidest, teadus-arenduskeskustest. Need on tõesti hea koostöövorm, nii ettevõtjatelt kui teadlastelt on positiivne tagasiside nende osas. Aga mina olen ja majandusminister on püüdnud põlevkivi TAKile hinge sisse puhuda ja peaaegu on asi valmis saanud, ent jälle on see kokku kukkunud. Järsku te aitate sellele asjale hinge sisse puhuda? Tegelikult oleks seda väga vaja. Meil on selles osas päris hea nõu olemas, samuti perspektiivid kasutamiseks nii Eestis kui ka selle teaduseosa müümiseks. Mis te arvate, kuidas seda teha? Ma tuleksin ka appi, pange käima!

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Mina peaministrina vastutan teaduse- ja arendustegevuse eest terves riigis ja ma ei saa võtta ühte teadusvaldkonda oma lemmikvaldkonnaks ja hakata sellele erandeid tegema. TAKide rahastamine on väga läbipaistev. See toimub selgete reeglite alusel ja ma saan soovitada ainult rohkem pingutada selle nimel, et ka põlevkivienergeetikale keskenduv uurimissuund saaks selle meetme läbi rahastatud. Aga tehnoloogiaarenduskeskusi on meil, nagu ettekandes ka juba nimetatud, praeguseks kaheksa. Alguses ju neid oli viis, kolm tuli juurde. Ma ei välista, et järgmise kolme hulgas võib olla teie meelisvaldkond. Aitäh!

Mari-Ann Kelam
Suur tänu! Aitäh ettekande eest, härra peaminister! Mu küsimus haakub tegelikult kolleeg Trivimi Velliste omaga. Te vastasite väga kenasti tippteadlaste kohta ja ma loodan ja arvan, et Eestil tõesti on kontekte kõikide tippteadlastega, kes on laiali maailmas, kaasa arvatud need, kes võib-olla enam ei ole nii tugevad oma emakeeles. Aga mina mõtlesin kohe järgmisele astmele, et kus me kaotame kontakti inimestega, on noored, kes lähevad õppima, kes on teel tippu. Mis programmid, mis ettevõtmised meil on, et säilitada kontakti noortega, kes lähevad õppima, kes on juba lõpetanud õpingud välismaal, võib-olla astuvad oma esimesse töökohta kusagil välismaal, et nendega sidet pidada, ka neid tagasi koju meelitada aeg-ajalt? Aitäh!

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Ettekandes ma viitasin Mobilitase programmile, aga neid programme, mille abil me tahame teadlasi koju tagasi tuua, neid on olnud teisigi ja neid meetmeid on märksa laiem palett, kui ainult üks programm ja see fundamentaalne alus on ikkagi tingimused. Noorel inimesel, teadlasel, kes on läbilöögivõimeline ka mujal maailmas, peab olema kodus võimalus eneseteostuseks, see on absoluutne eeldus.
Nüüd, kas on hea, et Eesti noored inimesed lähevad laia maailma? Mina olen veendunud, et jah, see on hea. Omal ajal meie noored inimesed unistasid sellest, et saaks minna mõnda maailma heasse ülikooli ja omandada haridus seal või teha oma kraadijärgset õpet mõnes maailma tippkeskuses. Paraku oli riigikord selline, et meie inimestel ei olnud see võimalik. Nüüd  tundub mulle millegipärast, et paljud peavad seda juba mingisuguseks paheks, et Eesti inimestel on võimalik osa saada sellest ühest Euroopa Liidu, aga tegelikult ka kogu demokraatliku maailma põhivabadusest – inimese vabast liikumisest. Igal noorel andekal inimesel, aga miks ainult noorel, igal inimesel peab olema võimalus kõige paremaks eneseteostuseks ükskõik, kus see maailmas võiks aset leida, kus selleks võimalused on olemas. Paljudes suhteliselt väikestes riikides – Norras, Taanis, Islandil, Iirimaal – on olnud väga tulised debatid selle üle, kas riik võiks lubada oma noortel inimestel minna maailma tippülikoolidesse õppima, teades, et mingi osa nendest koju tagasi ei naase. Ja üldiselt need debatid alati – neid on korduvalt puhkenud nendes riikides! – need debatid alati on jõudnud ühemõttelise järelduseni, et õige on lasta noorel inimesel, noorel talendil areneda ja vale on hoida seda noort talenti kodus kärbumas. Ja elu on näidanud, et ka need, kes on läinud ja on jäänud maailma tipplaboritesse, tippteaduskeskustesse, tänavad varem või hiljem  oma kodumaad, seda riiki, kus nad on saanud baashariduse selleks, et maailma absoluutsesse tippu jõuda. Mida haritumad inimesed, seda patriootlikumad nad tavaliselt on. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus
Aitäh! Enne, kui ma annan küsimuseks sõna Kalev Kallole, meenutan ma, kolleegid, et igal Riigikogu liikmel on võimalik esitada üks küsimus. Palun, Kalev Kallo!

Kalev Kallo
Aitäh, eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ettekanne oli üldiselt hea. Kuna see puudutab teadus-arendustegevust, siis minu küsimus puudutab just seda teist poolt. Ühes oma vastuses te ka mainisite, et võib-olla oleks isegi vaja seaduandlust täiendada, et rõhutada rohkem just arendustegevust, sest riigile on kindlasti kasulikum, kui meie teadlaste head saavutused  lähevad laia maailma läbi arendustegevuse juba valmistootena. Milline oleks teie hinnang arendustegevuse hetkeseisule ja millistena te näete võimalusi selle kiirendamiseks, sest üldiselt me teame, et arendustegevus tikub meie teadlaste avastustele ja leiutistele jalgu jääma. Nad ei jõua nii kiiresti, kui me tahaks, ja mõned asjad lähevad laia maailma ilma arendustegevuseta meil.

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Sellist üldist hinnangut on loomulikult kaunis raske anda. Üldjoontes jah, seniste arengutega tuleb rahul olla, kuid need arengud ei ole kaugeltki piisavad. Ja kindlasti ei maksaks meil hakata jälle kapselduma ja hakata mõtlema niiviisi, et kõik, mis Eesti teadlased on leiutanud ja välja mõelnud, et kõik need ideed tuleb rakendada siinsamas Eestis. Rahvusvahelistumine on praeguse aja paratamatus ja ka suur võimalus. On loomulik, et teatud tootmisvaldkondades kasutatakse sisseostetud patente, kasutatakse mujal maailmas leiutatut, ja sama loomulik on see, et Eesti teadlaste saavutusi rakendatakse hoopis teisel pool maakera. Aga selleks, et selline teadussaavutuste vahendamine oleks kasulik ka nendele riikidele, kus avastused on aset leidnud, selleks loomulikult me peame oma teadus-arenduskorraldust parandama veelgi.
Iseenesest farmaatsiatööstuses liiguvad nii suured rahasummad, et meil ei ole põhjust arvata, et järsku peaaegu tühjalt kohalt suudame me Eestis välja töötada ja apteekidesse viia ühe ravimi, mille väljatöötamine üldjuhul võib maksta 2–4 miljardit USA dollarit. Need asjad nii lihtsalt ei käi! Koopereerumine, koostöö – need on märksõnad. Mida aeg edasi, seda rohkem. Eesti ettevõtjad, Eesti teadlased peavad koostööd tegema. See ei puuduta ainult teadus-arendustegevust, minu veendumuse kohaselt puudutab see ka absoluutselt kõiki teisi eluvaldkondi. Tihedam koostöö võib aidata näiteks ehituskeemia tootjat. Kui ta tahab oma toodet, mis võib olla üks maailma parimaid, maailma viia, siis ta peab koostööd tegema nendega, kellel on vastav võrgustik juba olemas. Ma ei taha hakata nüüd ühele ettevõttele reklaami tegema, aga kui keegi leiutab midagi ehituskeemia valdkonnas, võtku ühendust Krimeltega. Krimeltel on piisavalt suured tootmismahud oma vuugitäidiste, hermeetikute, vahtude maailmas müümiseks. Neil on võrgustik enam kui 30 riigis, neil on logistilised ahelad välja töötatud juba üksinda. Sel maailma parimal ehituskemikaali litsentsi omanikul-tootjal Eestis ei ole võimalik maailma minna koostööta selle väga konkreetse näite puhul Krimeltega. Need uutele turgudele sisenemise barjäärid on siis märksa madalamad ja see on ehe näide, minu meelest, kuidas ettevõtluses tuleks koostööd teha. Aga koostööd saab ka Eesti sees teha ja põhimõtteliselt võiks see olla teadlaste ja logistikute jaoks üks väljakutse, kuidas koostööd väga mitmetel tasemetel, mitmetes sektorites Eestis suurendada. Aitäh!

Valeri Korb
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Ütlesite, et Eesti kulutab 1,5% SKPst teadusele, Euroopa keskmine on 1,8%. Lugesin sellest, et naaberriigis Soomes on see 4% ja rohkem. Teie rääkisite prioriteetidest, aga tahaksin küsida, kui palju võtab aega või millal Eesti riigi peaminister võib öelda, et meil on arvud suuremad Euroopa keskmisest? Aitäh!

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Ettekandes ma juba nimetasin, et see võiks juhtuda aastal 2011, mil me saavutame 2%-lise taseme ja see on üle Euroopa Liidu keskmise, mis on nagu ma nimetasin, kümne aasta jooksul olnud 1,8–1,85% Euroopa Liidu SKTst ja see on väga hea tase, see on täiesti uus kvalitatiivne tase. Jah, me jääme maha Rootsist, kus teadus- ja arendustegevuse kulutuste tase on 4% SKTst, või Soomest, kus ta on üle 3% SKTst, kuid meie arengutempod on päris head olnud. Ma olen siit kõnepuldist ka varem viidanud endisele Tartu Ülikooli rektorile, praegusele kaitseministrile, kes on väga ühemõtteliselt öelnud, et selleks, et rakendada 3% sisemajanduse kogutoodangust teadus-arendutegevusse efektiivselt, on meil vaja juba praegu – ma numbrit enam ei tahaks nimetada, see oli 600, aga praeguseks on ta teine number – on meil vaja küllalt suurt arvu doktorikraadiga inimesi. Doktorikraadiga inimeste ettevalmistamine ei ole väga kiire protsess. See võtab aega, seda ei saa otsustada hetkega, et homsest neid saab olema rohkem. See on koolitusprotsess, see on mõttelaadi muutumise küsimus. See võtab aega ja kui meil on võimalik uskuda, ma usun seadusandjatel ja valitsuses, meil on võimalik uskuda, et vahendeid teadus-arendustegevuses kulutatakse efektiivselt, siis arvestades seniste Riigikogu koosseisude otsuseid, võime uskuda, et me selle 3%-ni ka jõuame ja see sünnib pigem kiiremini kui aeglasemalt, kui me oskame praegu ette kujutada. Aitäh!

Eldar Efendijev
Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Ma tahan täpsustada küsimusi, mis kõlasid ka varem. On teada, kui palju tippteadlasi Eestist töötavad väljaspool Eestit. Kui suur see potentsiaal on, kui võrreldada Eestis töötava potentsiaaliga? Ja kuidas te hindate, kas see on ikkagi Eesti potentsiaal, mis  töötab juba väljaspool Eestit, või see on nagu teiste asutuste ja teiste riikide potentsiaal? Aitäh!

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Sellele küsimusele on küll väga raske vastata. Kellele kuulub teadlane? Kas teadlane kuulub ühele riigile, ühele rahvale või kuulub teadlane tervele maailmale? Tuues paralleele teistest valdkondadest: kellele kuulub Arvo Pärt? Kas see on Eesti potentsiaal või on see maailma muusikakuld? Kellele kuulub Neeme Järvi? Kui ta hakkab jälle dirigeerima Eestis, me saame öelda, et see on Eesti potentsiaal, nagu teie nimetasite. Või on see ikkagi suur väärtus kogu maailma, muusikamaailma jaoks?
Teadlastega on enam-vähem samamoodi, teadus on ülemaailmne ja kindlasti me peaksime olema uhked kõigi oma teadlaste üle, kes maailmas on tipptasemel suutnud läbi lüüa. Raske on öelda, kes ühest teadlasest materiaalses mõistes saab rohkem kasu: kas see ülikool, uurimisasutus, kus mingi teaduslik idee välja töötati, või see firma hoopis teisel pool maakera, kes selle teadusliku idee kommertsialiseeris. Tavaliselt kipub olema nii, et kommertsialiseerija võidab rahalises mõttes rohkem, aga üldiselt tasuks meil uskuda sellesse, et kui tehinguid on rohkem, siis ka selles osas valitseb tasakaal. Ehk siis mõlemad saavad piisavalt tasustatud, nii kommertsialiseerija kui ka idee väljatöötaja.
Meil ei maksaks väga palju keskenduda sellele, kuidas talente kodus kinni hoida. Rohkem tuleks keskenduda sellele, kuidas meil saaks rohkem talente tekkida. Mis on ühe riigi kõige suurem kohustus? Mina olen enda jaoks hariduse valdkonnas sõnastanud selle nii, et riigi kohustus on anda noorele inimesele nii hea haridus, et ta saaks ükskõik kus maailmas väga hästi hakkama. Iseenesest ei pruugi see puudutada ainult haridust, see võib ka muid valdkondi puudutada. Kui üks riik suudab maailmale anda tipu ka mõnes muus valdkonnas, siis peab see riik olema uhke ega tohi väga kahetseda, et see tipp ei ole, siis kui ta absoluutses tipus on, seotud just nimelt selle riigiga. Et oma mõttekäiku selgitada, viitan näiteks Marko Märtinile: ta ei sõitnud ju Eesti autoga. Ometi me olime väga uhked selle üle, et Eestist oli pärit üks maailma autoralli absoluutseid tippe, ja ma olen jätkuvalt uhke selle üle. Aitäh!

Silver Meikar
Aitäh, lugupeetud juhataja! Väga austatud peaminister! Oma ettekandes te ütlesite, et maailma teadus-arendustegevus on üha enam läbi põimunud ja avatud ja et globaliseerumine toob kaasa tiheneva konkurentsi. Tihenevas konkurentsis läbilöömiseks peab olema mingil alal parim, mitte kõikidel aladel keskmine. Sellega seoses sooviks küsida, et kas Eesti kõrgharidus ehk siis teadus peaks olema rohkem spetsialiseerunud mingitele kindlatele valdkondadele. Ja kui jah, siis millistele? Aitäh!

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Meie teadusvaldkondade prioriteedid on ju väga selgelt määratletud. Hariduses väga kitsast spetsialiseerumist ma võimalikuks ei pea, sest et riigi jaoks on oluline ka omada teatud eluvaldkondades inimesi, kes oskavad maailma teadussaavutusi meie jaoks tõlkida. See võib puudutada näiteks erinevaid riigikaitse valdkondi, see võib puudutada valdkondi, mis on seotud keskkonnahoiuga. Meil ei ole praegu oma tuumaelektrijaama, kuid kindlasti läheb meil vaja inimesi, kes oskaksid näha ohte ja lahti seletada tuumaohutust meie riigi ja rahva jaoks. Marek Strandbergile on geenitehnoloogia ja GMOde teema südamelähedane. Kindlasti meie haridus peab olema selline või meie kõrgharidus peab olema selline, mis võimaldab ka meil mõista geneetiliselt muundatud organismide maailma ja ka sellega kaasneda võivaid ohte. Ehk siis: hariduses spetsialiseerumine on vajalik, see on ka paratamatu. Kõikides eluvaldkondades Eestis maailma absoluutseid tippe koolitada ei ole võimalik, kuid hariduses ei saa spetsialiseerumine olla niisama kitsas, nagu ta võib olla teaduses. Aitäh!

Marek Strandberg
Aitäh! Kõigepealt repliigi korras, loomulikult on mulle kõik tehnoloogiad ja teadussaavutused väga südamelähedased, lihtsalt küsimus on hoiakus, et kas kõiki tehnoloogiaid on põhjust avatud ökosüsteemis kasutada või mitte. See on nagu eriküsimus ja hoiak. Aga minu küsimus on seotud sellega, kas meil täna on Eestis olemas kava, plaan või teadmised selle kohta, mismoodi juhul, kui tegemist on näiteks strateegiliselt Eestile ükskõik millises valdkonnas, just nimelt Eestile huvipakkuva tehnoloogiasaavutusega või muu sellisega, et millised on mehhanismid, kuidas neid saavutusi, juhul kui riigil on selles suhtes eraldi huvi, kaitsta, nii nagu teevad seda kõik muud riigid, nii meile sõbralikud kui meie suhtes vaenulikumad riigid. Aitäh!

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh!  Tavaliselt kaitstakse teadussaavutusi patendiga. Autorikaitse on Eesti jaoks üks põhimõttelisi printsiipe ja loomulikult iga unikaalse teadmise valdaja, kes on huvitatud sellest, et see teadmine ei levi, oskab ise vajalikke meetmeid tarvitusele võtta, et temalt tema ideed ei varastataks. Sellist universaalset unikaalsete teadmiste valvele, kaitsele orienteeritud politseiüksust Eestis ei ole ja pole selle järele ka mitte mingisugust vajadust. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus
Aitäh, austatud peaminister! Rohkem küsimusi ei ole. Tänan selle ülevaate eest. Avame läbirääkimised, mille käigus saavad sõna fraktsioonide esindajad. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Peeter Tulviste!

Peeter Tulviste
Hea juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Tahaksin kiita kahte asja valitsuse teadus- ja arenduspoliitikas, mida täna veel kiidetud ei ole, aga mis on põhimõttelise tähtsusega. Esimene neist puudutab seda, et juba mitu aastat, kui oli vastu võetud otsus, et Eesti tulevik saab olla ainult teadmispõhine ühiskond, oli asi ikka nii, et kui minna siit Toompealt alla Vabaduse platsi poole ja küsida igalt vastutulijalt, missuguses Eestis me elame, oli väga väike tõenäosus kohata kedagi, kes taipaks öelda, et teadmispõhises Eestis. Ja vastavalt ka kodudes räägiti lastele tihti edasi, et see jalg on ikka õigel teel, mis adra taga käib. Samal ajal, kui on teada, et talunikud, moodsad talunikud tänapäeval alla tehnikaülikooli lõpetanud inseneri kedagi oma kombaini rooli ei luba. Ma tahaksin öelda, et on tehtud üks põhimõtteliselt tähtis samm selles, et inimestele ja eriti lastele jõuaks pärale see, missuguses ühiskonnas nad elama hakkavad, ja see on Ahhaa keskus. See on esimene asi, mille eest tahaks kiita.
Teine puudutab seda, et isegi Eestist oluliselt suuremad riigid ei suuda iialgi õpetada kõiki konkreetseid teadusharusid, ja pärast Euroopa vabanemist ei ole ka enam takistust, miks meie noored ei võiks õppida neid teadusi ja harusid just nimelt nendes kohtades, kus neid kõige paremini maailmas õpetatakse. Takistuseks võib saada siin raha ja see teine asi, mida tahaksin kiita, on Kristjan Jaagu stipendiumid. See on kümnetesse miljonitesse ulatuv riigi raha, mida kasutatakse selleks, et meie noored saaksid parima võimaliku väljaõppe, parima võimaliku hariduse just sellel kitsal alal, mis neid kõige enam köidab, ja saaksid selle parimas kohas maailmas, kus seda õpetatakse.
Nii et kokkuvõtvalt võiks ehk öelda niimoodi, et Jumal tänatud, Eesti hariduspoliitika on niisugune, mis viib meid avanevasse maailma, avanevasse Euroopasse ja mitte ei sunni meid teele indiaanireservaadi poole, missugusel teekonnal on ka oma pooldajad Eestis olemas. Aitäh!

Helmer Jõgi
Austatud istungi juhataja, head kolleegid! Peaminister oma sisutihedas ettekandes tõi välja olulisemad indikaatorid, mis lubavad meil väita, et teadmistepõhise Eesti strateegia võetud suunast ei ole kõrvale kaldutud, vaatamata ebasoodsa majanduskliima negatiivsetele mõjudele mitmetes eluvaldkondades. Skeptikud võivad ju öelda, et protsente SKTst on võimalik mitmeti võtta ja neid ka mitmeti tõlgendada. Samas aga teame, et meie teadlased jälgivad teraselt teadusmaailmas toimuvat ja püüavad teadusvaldkonna mõjukust väljendada nendes näitajates, mida on võimalik mõõta. Üks võimalus on võrrelda oma riigi teadusvaldkondade mõjukust maailmas aktsepteeritavate samade näitajatega.
Eesti Teadusfondi aastaraamatust võime lugeda, et eelmisel aastal Eesti 22 teaduskonna mõjukus lähenes maailma kesmisele 0,4% võrra. Arv on küll väike, aga me räägime maailmast.
Eesti teadus-arendustegevust suunavaks dokumendiks on hetkel teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia, mis kehtib aastani 2013, “Teadmistepõhine Eesti”. Selles dokumendis on formuleeritud soov kujundada Eestist teadmistepõhine ühiskond, kus teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni väärtustatakse kui ühte meie ühiskonna toimimiseks ja arenguks vajalikku eeltingimust. Strateegia püstitab kolm põhieesmärki: teadus- ja arendustegevuse konkurentsivõime kasv, uuendusmeelne ettevõtlus ja tõepoolest märkimist vääriv on valitsuse tulevikku suunatud tegevus Eesti majanduse usaldusväärsuse ja avaliku sektori investeerimisvõime säilitamisel ning suurendamisel lähiaastatel. Me võime kindlasti ennast riigina kiita, et – kasutades peaministri sõnu – meie riigi uuendusliku ja areneva teadus-arenduskeskkonna kuvandit on rahvusvaheliselt märgatud ning tunnustatud.
Teadus-arendustegevuse ning innovatsiooni toetamisel on strateegilised võtmetehnoloogiad ja arendusprogrammid, kuid ikkagi on põhirõhk haritud inimesel. Sellepärast tahan peatuda mõne sõnaga strateegia kolmandal põhieesmärgil: pikaajalisele arengule suunatud ja innovatsioonisõbralikul ühiskonnal.
Peaministri ettekandes rõhutati ka lähiaegade suuremaid väljakutseid teadus- ja arendustegevuses. Üks nendest on enim tähelepanu pööramine rahvusvahelistumisele hariduses, teaduses, ettevõtluses. Just nimelt selles järjekorras: esikohal on haridus. Ka meie fraktsiooni poolt tahaksime rõhutada, et teadus-arendustegevuse vundament peab olema pidevalt ja iseenesestmõistetavalt kõigi meie hoole ja tähelepanu all.
Hariduse kontekstis räägitakse sageli ülesannetest, mis seostuvad Eesti atraktiivsuse tõstmisega välistudengite ja -teadlaste silmis. Samas rahvusvahelistumise kõrval peavad meeles püsima kõrgkoolide teadmiste edastamise ja edendamise traditsioonilised ülesanded. Uuendusmeelne ettevõtlus nõuab aina rohkem pädevust, mille omandamiseks vajatakse kõrgetasemelisi õpinguid. Samas, kui kõrgkoolidelt oodatakse toimetulekut väga eripalgelise üliõpilaskonnaga, tähtsustuvad õpetajakoolitus ja õppekvaliteet. Üha enam selles kontekstis on meie arvates oma akadeemilise ja intellektuaalse autoriteediga ülikoolil võimalus kujuneda otsustavaks teguriks kogu haridussüsteemi uuendamisel ja reformimisel. Haritud inimeseks kujunemise teekond algab maast madalast, kogu ühiskonna hea haridustase ongi kolmanda eesmärgi saavutamise võti. Nende eesmärkideni jõudmine ulatub väljapoole hetkel kehtiva teadus- ja arendustegevuse strateegia ajalisi raame. Aitäh!

Peeter Kreitzberg
Lugupeetud juhataja, lugupeetud peaminister, kolleegid! Pole kahtlust, et iga riigi tulevik sõltub suuresti teadus-arendustegevuse edukusest. Samal ajal on kogu selle valdkonna juhtimisega seotud väga paljud konkreetsed probleemid. See ei ole ainult homogeenne teadus- ja arendustegevus, siin on väga erinevad valdkonnad ja mul on hea meel, et ka peaminister märkis ära, et arendustegevusega on meil natuke rohkem probleeme, kui teadustegevusega.
Me ei saa teaduse puhul rääkida ainult sisendist 1,8% SKPst ja 3% või 4%, me peame üha enam hakkama rääkima väljundist, mida see Eesti riigile kaasa toob. Me võime rääkida, et teadus- arendustegevusel on sellised väljendid, nagu tehnoloogiline areng (siin ma ütlen, et Eesti ei ole väga edukas olnud), patendid, mida rakendatakse nii omal maal kui teistes riikides. Me tulime hiljuti tagasi Hiina linnast nimega Shenzhen, mis on vähem kui 30 aastat vana, kus on teadus-arenduskeskus ja nad on kaitsnud ära selle lühikese aja jooksul, võib-olla 10–15 aastaga, 17 000 patenti. Eesti kaitseb aastas umbes alla kümne patendi, 4–5 patenti ja selles suhtes me ei saa kuidagi silmi kinni pigistada.
Lisandväärtusega toodang on teadus- ja arendutegevuse tagajärg ja ma väidan, et Eesti ei ole siin väga edukas. Eesti oli üks suuremaid kukkujaid tööstustoodangus selle masu ajal Euroopa Liidus. Kindlasti tehnosiire, mis on teistes riikides tehtud teadus-arendutegevuse tulemus. Kui me vaatame Nokiat, siis Nokia rakendab 98% ulatuses seda teadust, mis on mujal tehtud majandusliku arengu huvides. Ma arvan, et Eestil on väga palju probleeme just selles valdkonnas ja see ei sõltu mitte ainult teadustegevusest, vaid see sõltub meie ettevõtluse paradigmast, kas tahetakse minna kõrge lisandväärtusega toodangu peale, kas tahetakse rakendada kõrgepalgalist tööjõudu või mitte.
Siis tsiteeritavus. Current Contentsi artiklid – siin me oleme väga head, pole mitte mingit kahtlust. Ja pole mitte mingit kahtlust ka selles, et Eesti teadus toodab tõenäoliselt teistele riikidele rohkem kui meile. Tunneme kindlasti uhkust selle üle, aga ei maksa selle tõttu jätta muretsemata selle üle, kui palju meie teadus meile endale toodab.
Nüüd, teaduse juhtimine. Siin härra Klaas püstitas TANi küsimuse. Me oleme kindlasti paljud lugenud välismaist ekspertiisi meie teaduse juhtimise kohta ja tõepoolest on viidatud, et TAN ei ole suutnud  oluliselt kaasa rääkida meie teaduspoliitikas. Lisaks TANile on meil olemas ETF, TKN, EAS, TAN, Teaduste Akadeemia – meil on väga palju institutsioone ja ma väidan, et nad ei ole väga hästi koordineeritud ja ma isiklikult näeksin seda, et Teaduste Akadeemial oleks tunduvalt enam asiseid funktsioone ja ta ei oleks niipalju personaalakadeemia, kuivõrd ta võiks ka tegelda teaduse arengustrateegiatega, rahastamisotsustega, nii nagu seda teeb Soome Teaduste Akadeemia.
Inimressurss. Tõesti võib uhkust tunda selle üle, et meil on üle 1000 üliõpilase välismaalt. Samal ajal tunneme uhkust ka selle üle, et meil on 5000 üliõpilast, kes lähevad Eestist ära välismaale. Kindlasti saavad nad väga suurepärase hariduse, kindlasti oleks see Eesti arengule väga suur panus, kui see haridus laekuks siia tagasi ja väljenduks meie lisandväärtusega toodangu hulga kasvus. Kui nüüd vaadata teiste arengumaade kogemust, siis tagasi kipub tulema sellise tasemega riikidest, nagu Eestist, võib-olla 20% inimestest ja osalt on ta jälle seotud meie sama teadus-arendustegevusega. Kas meie tehnoloogiline areng on piisavalt kõrge, kas ta pakub piisavalt tugevaid väljakutseid andekatele võimekatele inimestele? Kui me läheme seda teed, et rakendame vähe patente, teeme teadust rohkem nagu baasteaduse sfääris, siis ma kardan, et meie šansid saada tagasi meie väga võimekaid noori inimesi, ei pruugi olla piisavalt kõrged.
Meie doktorantuur. Me võime rääkida, et tore, et meile tulevad välisteadlased, aga ausalt öelda see, kuidas me oma doktorante kindlustame… Ma paluks juurde ühe minuti.

Peeter Kreitzberg
…see ei sisenda erilist optimismi. Ma arvan, et me peaksime tunduvalt tugevama positsiooni looma meie oma doktorantidele, et nad saaksid hea hariduse siin. Kindlasti nad käiksid ära ka välismaal, aga mitte sellepärast, et seal oleks toetus suurem ja ka õpetamise tase kõrgem.
Ja siis üks asi veel: mulle meeldib väga, mida Soome Sitra on hakanud tegema. Ta ei sea esikohale ainult seda, et rahastada Soome teadust, vaid ta seab esikohale, et rahastada teadust Soome jaoks. Sitra rahastab ka seda teadust, mida tehakse väljaspool Soomet ja tema põhiline eesmärk on see, kas see projekt, mida tehakse ühes või teises riigis – kas see on Soome ettevõtjale kasulik. Ja ma isiklikult arvan, et ka Eesti oma teadus-arendustegevusega peaks minema natukese pragmaatilisemat teed pidi ja mõtlema rohkem nendele väljunditele, mis leiaksid kajastamist ka meie tehnoloogilises arengus ja majandustegevuses. Nii et ma arvan, et meil probleeme on ja vaatamata krooniliselt suurtele edusammudele peaksime tegelema ka probleemidega. Aitäh!

Marek Strandberg
Head kolleegid! Meil on tõesti saabunud ajajärk, kus teadusaparaatidega teadusmajade ja õpetamiseks mõeldud majadega täituvad väga paljude ülikoolide ümbrused. Õppimise ja teaduse tegemise olud, kui selleks pidada infrastruktuuri, on paranenud viisil, mis erineb ajast, kui minuvanused inimesed olid üliõpilased, täiesti märkimisväärselt.
Nüüd see, mis oli peaministri jutu üks osa ehk küsimus sellest, millisel moel me võiksime oma loomepotentsiaali tulevikus veelgi paremini ära kasutada, sellepärast, et on selge, et ka miljoni inimese hulgas on andekaid, nii nagu neid on suuremate rahvaste hulgas, ja just nimelt seda annet tuleb ühel, teisel ja kolmandal moel väga edukalt ära kasutada. See nõuab ka hariduskorralduses väga selget fokuseerimist ja fokuseerimist näiteks õpetajatele, kelle loomepotentsiaal täna, hindan ma, ei ole sugugi ära kasutatud moel, nagu see võiks olla. Me vajame õpetajaskonda, kes oleks oluliselt iseseisvam, kui tänane õpetajaskond seda on, ja kelle võimalused ja vabadused luua just nimelt seda õpikeskkonda ja õpetust ennast peaksid olema oluliselt laiemad, kui nad on täna. Seda esiteks.
Teiseks, kui me vaatame laiemalt, millised omapärad on meil aegade kaugusest jäänud teaduskorraldusse, on selge, et meie teaduskorralduse ülesehitus võiks olla veidi rohkem akadeemilist vabadust toetav, inimeste iseseisvust toetav. See tähendab väga selgelt vajadust ümber korraldada, ümber hinnata teaduse rahastamise mehhanismid ja taas toetuda loovate isikute võimele iseseisvalt korraldada oma tööd ja tegevust oluliselt rohkemal määral, kui seda tänane Eesti teadussüsteem teeb. Kriitika, mis on avalikkuse poolt välja öeldud teaduskompetentsi nõukogu suunas, näib olevat eriti asjalik. Selle rahastamisotsuste eelnevate otsuste tegemise mehhanism nõuab ümbervaatamist, et mitte ei kasutataks rahalisi vahendeid kõigele, mis kasvada võib, vaid ennekõike nendele, kes kasvada ja areneda saavad, kõige paremini edendamiseks.
Siin ei ole küsimus mingisuguses segregatsioonis või ühtlase käsitluse ärakaotamises, vaid just nimelt selles, et me peame igasse oma andesse, milline kas teaduses või hariduses ilmneb, suhtuma erilise hoolega. Just nimelt see hool annete suhtes näib sageli ära kaduvat. Ma usun, et järgmise perioodi teadus- ja arendustegevuse muutused peaksid seotud olema just nende küsimustega.
Nüüd teema, mida ka tänases Postimehes Veronika Kalmus käsitleb oma artiklis, ehk küsimus soolisest võrdõiguslikkusest teaduses. See on oluline küsimus. Kui me vaatame ja võrdleme Eesti ülikoolide juhtimist ja õpetamist, just nimelt selle soolise koosseisu vaatevinklist, võrdleme seda muu maailma ülikoolidega, kus sooline võrdõiguslikkus kultuuris sisulisemalt on juurdunud, siis me näeme seda, et meil oleks justnagu pikk samm minna.
Veronika Kalmus ütleb oma artiklis, et see, et naised ei pürigi kõrgetele kohtadele, on kinni nende mõttemaailmas, ja loomulikult on tal õigus. Samas me teame et mõttemaailm ei ole asi iseeneses. Inimesed ei kasva teistest inimestest lahus ja ei kujunda välja oma mõttemaailma sõltumatult teistest inimestest ja hoiakutest. See mõttemaailm kujuneb välja kogu elu vältel, nende kogemuste vältel, nende kohtlemiste vältel, mida inimesed kogevad peredes, mida inimesed kogevad tegelikult ka hiljem kollektiivides, olgu see koolis, ülikoolis või hiljem teadustöös. Selles mõttes ei saa ma nõustuda arusaamaga, et see mõttemaailm on justkui nagu naiste enda teha. See on ikkagi sellesama keskkonna teha. Ja me peame olema selles mõttes tähelepanelikud just nimelt kõrghariduse ja teaduse juhtimise poole pealt, et see mõttemaailm ei kujuneks nii depressiivseks ja mõnes mõttes tagasihoidlikuks. Andeid on nii meeste kui naiste hulgas ja pragmaatiline käsitus, mida aeg-ajalt kostab, et naiste võimekus ongi ju kehvem, kuna lapsed jne, jne, ei saa olla võrdse kohtlemise suhtes tolereerivalt käituva ühiskonna kultuuri- või teaduspoliitika osa. Ma usun, et juhul kui andekuse suhtes tähelepanu, juhul kui loomevabaduse suhtes tähelepanu nii õpetajate-õpetlaste osas kui ka võrdõiguslikkuse aspektid lähitulevikus vaatluse alla ja käsitluse alla võtta niimoodi, et neisse mõistlikult suhtuda, siis me saame tõepoolest oma teadus- ja arendusvaldkonnas suure võimenduse.
Ja lõpetuseks veel sellest, mida on Eestis kindlasti puudu kõigi nende arvukate riiklike fondide ja asutuste puhul, mille eesmärgiks on teadust ja arendust toetada: puudu on otsustamisjulgusest. Inimesed, kes sageli on otsustamas näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses, on küllaltki teemakauged inimesed, kui jutt on ühest, teisest või kolmandast konkreetsest teadus-tehnoloogiasaavutusest. Valmidus võtta riske on see, mis meid eristab väga palju meie naabritest põhja pool, näiteks soomlastest, valmidus võtta riske ja ehk aeg-ajalt ka eksida. Aga kui neid riske ei võeta, kui teatud tehnoloogiaid sihipäraselt vaatluse alla ei võeta ja neid n-ö võimalikuks tooteks edasi ei arendata, siis ei ole lootust ka nende tehnoloogiaarenduste viljadele. Nii et julgust rohkem toimida nendes valdkondades! Ja kui vaja peaks minema, ehk siis on mõistlik ka seaduse või erinevate määruste koha pealt vähendada seda vastutusekoormat, mida riskijad täna riiklike fondidega toimetades ehk kandma peavad. Aitäh!

Karel Rüütli
Austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Head Riigikogu liikmed! Teaduse ja arenduse puhul on loomulikult kõige olulisem Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia aastateks 2007–2013. Seoses sellega ma sooviksingi teha mõningad tähelepanekud.
Käesoleva strateegia aruandes “Aruanne strateegia eesmärkide rakendusplaani täitmisest 2008. aastal” on üheks kõige nõrgemini täidetud punktiks loomulikult rahastamine. Kas riik suudab piisavalt rahastust leida, et seatud eesmärgid oleks võimalik ka ellu viia? TAI elluviimisel on veel täiendavaks probleemiks ka vähene ettevalmistatavate uute doktorantide arv. 2006.–2007. õppeaastal kaitses kraadi 143 doktoranti ja järgneval õppeaastal oli vastav arv 153. Ehkki viimastel aastatel on toimunud mõningane kasv, pole see siiski piisav. Vastavalt doktoriõppe uuringutele ja teaduse ja kõrghariduse jätkusuutlikkuse tagamiseks ning ettevõtluse ja avaliku sektori vajaduste kaitsmiseks on vaja vähemalt 300 uut doktoranti aastas. Teisalt tasub meil põhjalikumalt analüüsida, mis on teadus-arendustegevuse mõju ühiskonnas laiemalt, mis on ühiskonnas muutunud ja kas ühiskonna heaolu on paranenud. Vaja oleks riiklikku haridusuuringute programmi, analüüsima ja uurima peame nii hariduse sisu kui ka selle korralduse mõju. Näiteks neljapäeval arutusel olev olulise tähtsusega riiklik küsimus “Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine”, seaduses on kavandatud olulisi muudatusi nii põhikooli kui ka gümnaasiumiastmes,  aga sisulistele analüüsidele ja uuringutele ei ole pööratud mitte mingisugust tähelepanu. Põhikooli ja gümnaasiumiastme lahutamise aluseks ei saa võtta vaid õpilaste arvuga seotud küsimusi, arvestama peaks nii sotsiaalseid kui ka regionaalseid mõjusid ja  ka tulevaste doktorantide ja teadlaste haridustee algab just põhikoolist ja gümnaasiumist. Just Haridus- ja Teadusministeerium peab olema initsiaatoriks ja rahastajaks, et oleksime võimelised tegema kaugeleulatuvaid analüüse olulistes valdkondades nagu haridus, teadus ja innovatsioon. Riigikantselei juures töötab teadus- ja arendusnõukogu, mille rolli peaks samuti suurendama just mõjude hindamise osas. Otsuste ja poliitikate kujundamisel tuleb arvestada uuringute tulemusi, see tagab meile lõpuks kaua räägitud teadmistepõhise riigi juhtimise.
Kuidas on TAI seotud teiste oluliste riiklike strateegiatega, nagu näiteks “Säästev Eesti 21”? Oluline on loomulikult teadus- ja arendustegevuse strateegiad siduda teiste haridusstrateegiatega. Eesti suurimaks väärtuseks on loomulikult meie inimesed, meil on vaja teadlasi ja siinkohal on kindlasti oluline doktoriõpe, uute teadlaste ja doktorantide pealekasv algab aga juba bakalaureuseastmest ja magistriastmest. See tähendab seda, et me peame senisest olulisemalt märkama uusi noori talente, motiveerima neid, kellel on huvi teaduse vastu. Selleks on vaja luua noortele kõik võimalused, et nad saaksid pühenduda õpingutele ja teadustööle, vaja on suurendada õppurite sotsiaalseid garantiisid nii bakalaureuse- ja magistriõppes ja astmes kui ka viimasel ajal üha tõsisemaks probleemiks muutunud doktoriõppes, sest 6000 krooni doktoritoetust ei ole enam piisav. Tänan!

Rein Ratas
Austatud juhataja, austatud peaminister, hea Riigikogu! Teadus- ja arendustegevust on Eestis prioriteetseks lugenud kõik peaministrid ja kõik senised Riigikogu koosseisud, kuid sõnadest tegudeni kipub olema päris pikk maa. Toon vaid ühe näite. Kui hiljuti rahapuudusel hakati piirama vahendeid loomeinimeste ja sportlaste premeerimiseks silmapaistvate saavutuste eest, siis ainukesena otsustati likvideerida teaduspreemiad. Ja alles teadlaste tugev protest jättis need alles. Aga kui kultuuriinimestele ja sportlastele omistatakse kolm ühe miljoni krooni suurust elutööpreemiat, siis teadlastele antakse neid välja vaid kaks ja needki peaaegu poole väiksemas summas – 600 000 krooni. Fakt pole ehk iseendast väga oluline, kuid seevastu küllaltki kõnekas.
Riigi Teadus- ja Arendusnõukogu esimees on peaminister, kes on seega Eesti kõrgeim teadusjuht. Tänan teid, härra peaminister, äsja esitatud sisuka ettekande eest ja selle rõhuasetuse eest, et innovatsioon on üheks peamiseks mootoriks, mis aitab meid majanduse madalseisust välja tulla. Just peaministrist ja tema poolt juhitud valitusest sõltub suuresti Eesti teaduse käekäik. Kuid siin on ka kahjuks palju vajakajäämist. Pikka aega on rõhutatud, et riiklikud toetused suunatakse eeskätt nendesse teadusvaldkondadesse, mis on määravad Eesti riikliku ning poliitilise ja majandusliku sõltumatuse tagamise seisukohalt. Reaalses elus see aga kahjuks sageli nii ei ole. See ei toimi ja sageli finantseeritakse üsna elukaugeid teadussuundi. Rahastamisotsuseid mõjutavad sealjuures tugevasti ülikoolide ja erialade kildkondlikud huvid, tasakaalustav jõud puudub. Selleks võiks olla näiteks  Eesti Teaduste Akadeemia, mille mõju selles osas on paraku siiani olematu.
Eesti majandus tugines pikka aega suhteliselt odavale tööjõule. Sellise arengu võimalused on lõppenud ja edasine areng on võimalik vaid üle minnes kõrge tootlikkusega teadmispõhisele majandusele. Samal ajal tehnoloogiliste erialadega inimesi on Soomes 11,6% elanikkonnast, Eestis aga napilt 1,5%. Seega tehnoloogilise ala inimressursi vahe põhjanaabriga on ligikaudu seitsmekordne. Eesti teaduses on pikka aega valitsenud Tartu Ülikooli eelisarendus, mida õigustatakse Tartu Ülikooli õppejõudude ja teadurite silmapaistva publitseerimistegevusega. Kuid teoreetilised artiklid ise ilma rakendusteta ei vii elu edasi.
On rõõmustav, et viimasel ajal on oluliselt panustatud ka Tallinna Tehnikaülikooli tegevusse, kuid meie arvates on see olnud ebapiisav. Ilma inseneriteaduse edendamiseta pole edasiminek võimalik, sest inseneride suhtarv Eestis tuhande elaniku kohta on oluliselt madalam Euroopa Liidu maade keskmisest ja näiteks Rootsiga võrreldes ligikaudu kaks korda madalam.
Meie arvates on vaja rohkem tähelepanu pöörata ka Eesti Maaülikoolile, mis on meie põllumajandusteaduse taimelava. Ärevaks teeb kulukate valdkondade eelisarendamine, mis ei ole suuri töövõitusid eriti näidanud ja neid pole ka niipea näha. Ilmne on ka rahastamise jäikus. Kuna suures osas on rahastamise aluseks bibliomeetria, näiteks molekulaarbioloogias tulevad artiklid palju kiiremini ilmale ja hoopis suuremas mahus, kui inseneri- ja põllumajandusteadustes. Ehituse ja energeetika alane, sh ka põlevkivienergeetika alane teadustöö on jäänud kahjuks vaeslapse ossa, kuigi see on Eestile väga tähtis. SKT olulist kasvu ja jooksevkonto defitsiidi vähendamist takistab töötleva tööstuse madal tootlikkus. Tööviljakus on siin kordades madalam Euroopa Liidu liikmesriikide keskmisest. Tänast tootlikkuse mahajäämust peaks aitama likvideerida teadusuuringud, sh doktoriõpe. Kuid suur osa doktoritöödest on pühendatud üsna elukaugetele teemadele.
Teadus teenib kolme isandat – kultuuri, haridust ja majandust ja vaid viimases muutub ta kaubaks. Tehnikateadused käivad tööstusest nii ees kui taga, aga nii kaua, kuni me pole suutnud luua Eestis teadusmahukat tööstust, ei ole meil praktilist ülesannet teadusele ja teadlaste tarkus jääb kasutamata või siirdub ta paratamatult väljamaale. Kui Eestis saab avalikult sektorilt abi vaid alla 1% firmadest, siis Soomes, Rootsis ja Prantsusmaal on see üle 20 korra suurem. Uurimis- ja arendustöö kulud inimese kohta on meil 12 korda, hariduskulud aga kuus korda väiksemad kui nendes riikides. Ma ei kõnele siin riigieelarvelisest finantseerimisest, vaid finantseerimisest tervikuna, mille korralduslik pool on meil alles päris lapsekingades. Ellujäämiseks on kaks võimalust, kas üritada teha vähemaga rohkem või leppida sellega, et vähemaga saabki teha vähem. Püüdkem siis valida esimene võimalus, see aga vajab riigipoolset toetust ja häid sidemeid ettevõtetega.
Eesti majanduse ees on keeruline ülesanne olulisel määral kaasajastada tehnoloogiaid ning uuendada tooteid ja teenuseid. Eesti mastaape arvestades peaksime senisest rohkem motiveerima teadmiste ja tehnoloogiate siiret. Meil on vaja võimalikult kiiresti maailma kõige eesrindlikum teave ja oskused kätte saada. See on vajalik uute kõrgtehnoloogiste ja nimetamisväärse ekspordimahuga ettevõtete tekkimiseks. Olen rääkinud!