Nature Cafe – haarav vestlusring teaduse mõjust, selle mõõdetavusest ning poliitikute, teadlaste ja ajakirjanike koostööst teadussaavutuste kommunikatsioonis

Oktoobri keskpaigas kogunesid Euroopa tippteadlased, teaduspoliitikud  ja teadusajakirjanikud Tallinnasse, et erinevates kogudes sõnastada ja arutada teaduse mõju ning silmapaistvust ühiskonnas. Koostöös Eesti Teadusagentuuriga avanes 11. oktoobril Kultuurikatlas tuntud teadusajakirja „Nature“ aruteluformaat Nature Cafe, kuhu oodati esmajooneas teadlasi ja ajakirjanikke, aga ka teisi teaduskommunikatsiooniga seotud inimesi.

Paneeldiskussioonis osalesid Thomas Alslev Christensen, Novo Nordisk Fondi tegevjuht Taanist, akadeemik ja Eesti Geenivaramu direktor Andres Metspalu; Baieri Ringhäälingu teadusjuht Jeanne Rubner Saksamaalt ja „The Guardian“ teadusajakirjanik Tim Radford Suurbritanniast. Diskussiooni  juhtis „Nature“ Euroopa vanemkorrespondent Alison Abbott.

Kokkuvõtlikke märkmeid paneeldikussioonist

Thomas Alslev Christensen:

–          mistahes teadusel, ka ebaõnnestunud teadusuuringul, on ühiskonnale oma otsene või kaudne mõju, ehkki seda on tihti raske hinnata ka teadlasel endal;
–          hinnangu aluseks võiks olla küsimus,  milliste saavutuste üle on teadlased  oma uurimistöös eriti uhked;
–          tähtis on teadlasi usaldada;
–          enam kui publikatsioonide arv, loeb uuringute kasu ja kasutatavus laiemalt;
–         väga oluline on kaaluda mõõdikute vormi, sest seda, mida sa mõõdad, sa ka saad (publikatsioonid vs avalikus diskussioonis ja poliitikakujundamises osalemine);
–         tihtilugu ei teata rahanduse valdkonnas midagi teaduse mõjust;
–         avalikkuse harimine on oluline (teadustekstide, andmeanalüüside lugemisoskus ja teadmised avalikest andmebaasidest, publikatsioonidest, makroökonoomikast jm vajavad parandamist);
–        kui ise ei oska, tuleb eduka kommunikatsiooni jaoks palgata kommunikatsiooni asjatundja.

Tim Radford:

–          Kedagi (lugejatest) ei huvita teadus, kuna see on tihti liiga abstraktne,  samas huvitavad kõiki teadusega seotud head LOOD.
–          Avalikkusel on õigus teada, mida teadlane uurib.
–          Teadlase ja teadusajakirjaniku auditooriumid on erinevad, ajakirjanik kirjutab väga paljudele ja vajab laia auditooriumi.
–          Kas olete tähele pannud, et teadlane ja ajakirjanik kasutavad oma töös enamasti samu küsimusi: kes, millal, mida, miks ja kus.
–          Maailmas müüvad jätkuvalt uudised, mis sisaldavad seksi ja surma, paljud teadusuuringud on otseselt või kaudselt nende teemadega seotud, seega heade müügieeldustega.
–          Teaduse parim osa ja hea uudis on – anda (inimkonnale) lootust.

Alison Abbott: ajakirjanduslik teaduslugu ei pruugi ilmuda kohe teadusuuringu valmimise järel, see vajab teinekord mõnda taustasündmust, mida tuleb oodata. Ka teadlased peaksid õppima tundma meedia reegleid ja süsteeme.

Andres Metspalu:

–       Inimestele tuleb rääkida neile arusaadavas keeles, et teadus, mida tehakse, ongi nende murede lahendamiseks. Samas pole teadus võluvits, mis kõik mured lahendab, ka sellest tuleb aru anda.
–       Geenivaramu on näide sellest, kuidas kommunikatsiooni abiga on suudetud eesmärk ellu viia –  veenda inimesi geenidoonoriks tulema, andes neile mõista, et teadustöö, mis nende andmete põhjal tehakse on nende endi huvides.
–       Oluline on usaldus ja hea maine ühiskonna silmis. Vaja on selgeid sõnumeid ja pidevat suutlikust hoida oma „asja“ pildis.

Jeanne Rubner:

–       Arutagem, kui palju me ajakirjanduses just teaduslugusid vajame? Kas kümme uudist päevas või üks tummine lugu kuus? Tänase infouputuse olukorras on tähtis  leida tasakaal.
–       Teadusest saab rääkida ka muid meediume kasutades.
–       Kas kõik teadlased on kangelased? On ka kurje geeniusi ja ebausaldusväärseid tegijaid.
–       Teadlaste suhtumine oma töö kommunikeerimisse on muutunud, enam ei kohta nii palju  vastumeelsust. Mõistetakse, et teadusuuringuteks kulub avalikku raha ja ühiskonnal on õigus teada, kuidas seda raha on kasutatud.

Arko Oleski (teadusajakirjanik ja Tallinna Ülikooli, Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi nooremteadur) kommentaar.

Vestlusringi pealkiri kutsus üles arutlema teaduse mõju mõõtmise ja kommunikeerimise üle. Seda puudutas kõige otsesemalt Novo Nordiski esindaja Thomas Alslev Christensen, kelle sõnavõtust jäid meelde mõtted, et pole tarvis püüda hinnata iga üksiku teadlase või teadustöö mõju, samas on suurel osal teadustööst laiem mõju ühiskonnale olemas, kuigi teadlased ise ei pruugi seda üldse sellisena teadvustada. Sümpaatne oli nende fondi lähenemine, mis ei sunni teadlast täitma lõputuid pabereid oma töö mõju kohta, vaid küsib lihtsalt: milliste oma saavutuste üle oled sa uhke? Väga tervemõistuslik ning samas tulemuslik.

Paneelis osalenud ajakirjanikud keskendusid mõju asemel laiemalt teaduskajastuse vajalikkusele ning nõuannete jagamisele, kuidas teadlased paremini oma häält kuuldavalt suudaksid teha. Eks sarnast juttu on viimasel paaril aastakümnel juba palju kuuldud ja tekkis küsimus, kas endiselt on vaja teadlasi kommunikatsiooni vajalikkuses veenda? Kuid ju siis on. Meelde jäi Tim Radfordi paralleel, et teadlased ja ajakirjanikud on üsna sarnased inimesed – neid käivitavad sarnased mehhanismid ja nad otsivad vastuseid sarnastele küsimustele. Ainus vahe on selles, kes neid loevad ( ja see tingib ka erinevused kirjutamise viisis).

Anne Kahru (Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut, Teaduste Akadeemia uurija-professor KBFIs) kommnetaar:

Tegu on äärmiselt olulise temaatikaga – on ju populariseerimist siiani teadlaste poolt siiski teisejärguliseks peetud ja vastavad lahtrid granditaotlustes täidetud kiirel käel ja põhjalikult läbi mõtlemata.

Kõik vestlusringis osalesid rõhutasid, et maksumaksjal on õigus teada, milleks tema raha kasutatakse. Enamgi veel, inimesi huvitab teaduses tehtav juhul, kui see on piisavalt ülevaatlikult ja huvitavalt serveeritud (näiteks Priit Enneti hommikused teadusminutid Vikerraadios).

Tim Radford – vestlusringi kogenuim ja karismaatiliseim osaleja – tõi korduvalt välja, et nii huvitavaid ja unikaalseid „asju“ nagu teaduses tehakse, ei ole palju ja selles on teadusajakirjanikul suur eelis võrreldes tava-ajakirjanikuga.

Rõhutati ka seda, et teadlane võiks teadusajakirjaniku ise üles otsida, mitte jääda ootama, millal teda ennast üles leitakse (tihti ju ei leitagi).  Teadlasena tegi mind heas mõttes kadedaks Novo Nordiski Fondi lähenemine, kus teadusesse suunatakse hiigelsummasid ja seejuures on bürokraatia minimaalne.

Last but not least, oli uhke kuulata ühte edulugu ka Eesti teadustest – prof Metspalu ettekanne Geenivaramust tõi välja, kui oluline ja tulemuslik on kommunikatsioon teaduses.

Kokkuvõtte koostasid

Eeva Kumberg
Piret Ehrenpreis
Liis Livin

30.10.17