Kuidas suunata noori teaduse ja tehnikaerialade juurde ehk mõned mõtted konverentsilt „Teadus? Läheb tarvis. Päriselt!“

20. novembril toimus Tallinnas teaduskommunikatsiooni konverents „Teadus? Läheb tarvis. Päriselt!“ Juba seitsmendat korda korraldas Eesti Teadusagentuur kommunikatsioonikonverentsi, mille selleaastane teema keskendus küsimusele, kuidas viia noorteni info erinevate STEM-erialade* karjäärivõimaluste kohta ning missuguseid kanaleid selleks on soovitatav kasutada.
Konverentsist võtsid osa inimesed, kes igapäevaselt ja eri moel noorte suunamisega tegelevad: õpetajad, inimesed huviringidest ja teadust populariseerivate tegevuste läbiviijad, samuti karjäärinõustamise valdkonna spetsialistid ning kohal oli ka kaasamõtlejaid ülikoolidest.

 

 

 

 

Foto: Terje Lepp

Tuleb öelda, et teemapüstitus pole uus ning ka meie, teaduse populariseerijad Eesti Teadusagentuurist, tegeleme iga päev küsimusega, kuidas teha noortele otsustamine kergemaks: milliseid toredaid uurimistöö- ja leiutamiskonkursse korraldada, milliseid teaduse populariseerimise projekte toetada, et lõppkokkuvõttes suurendada nende õpilaste hulka, kes gümnaasiumi lõpus ei tahaks vaid juristiks või müügimeheks saada. Aga ka näiteks keskkonnatehnika inseneriks, mis maalähedases kõnepruugis kõlab ühemõtteliselt “torujüri”.

Konverentsi sissejuhatava bloki ettekandes tõid Tartu Ülikooli professor Miia Rannikmäe ja doktorant Regina Soobard välja, et nii 10. kui 11. klassi õpilaste hulgas hinnatakse oma oskusi uurimuslike tööde läbiviimisel ja probleemide lahendamisel pigem madalaks. Samuti on õpilased kriitilised hinnates oskuste kujundamist keemia ja füüsika tundides (uuringu „Loodusteaduslik kirjaoskus gümnaasiumi lõpetajate karjäärivaliku mõjutajana“, 2009 – 2014 põhjal. Vaata ka mainitud autorite videoettekannet). Tõsi ta on, et palju sõltubki ainest, sest kuidas me ka ei püüaks, kõik ei saagi armastada keemiat. Kuid missugune mõju on aineõpetajal? Konverentsi heade praktikate blokist jäi kõlama, et tegelikult ei teki enamike laste huvi tühjalt kohalt ning suurim vastutaja ja motivaator saab siiski olla vaid õpetaja.

Füüsikaõpetaja Riina Murulaid (Miina Härma Gümnaasium, Rõngu Keskkool), kes ka konverentsil parimate praktikate blokis sõna sai, kommenteerib oma tööd nii: „Sisemine kannustaja on soov olla hea õpetaja. Minu jaoks tähendab see esiteks laia silmaringi ehk loen kuis jaksan erialast kirjandust (siia peaks kirjutama jutu palgast ja õpetaja tegelikust tööajast, sest enda harimine ei toimu tööajal); teiseks osalen erialastel koolitustel ja seminaridel; kolmandaks, nii koolitöös kui ka igapäevases elus  ei armasta ma rutiini, seega on lihtsalt endal põnevam, kui tunde teistmoodi sisustada ning loodan, et nii on ka õpilastel huvitavam. Muuseas, ega alati kõik väga hästi välja ei kukugi ja mõnikord saab jaks otsa ka… ja ka traditsioonilised ülesannete lahendamise tunnid on aeg-ajalt mõnusad ja tekitavad hasarti. Vastu pean igahommikuse võimlemise, paar korda nädalas jooksmise ja positiivse meelelaadi abil.  Abiks on töö planeerimine, et jätkuks aega ka enda ning pere jaoks ja kohustuste nimekiri, kust saab tehtud asjad tasapisi maha tõmmata. Samuti tean, et varem või hiljem  tuleb vaheaeg, mil saab reisida, magada, lugeda…“

Kool aastal 2014, milleks ollakse valmis, milleks veel mitte?

Üks teemasid, mis konverentsil eraldi blokina oli esindatud ja palju kõneainet pakkus, oli koolide ja ettevõtete koostöö, sest tõsi ta on, teadmistepõhisest ettevõtlusest koolides palju ei räägita ja pigem on see ülikoolide pärusmaa. Arvamusi teemal koguti kirjalike kommentaaridena ning toon siin ära mõned kõlama jäänud mõtted:

– Haridusseadus muutmist ei vaja, pigem on vaja muutust mõtlemisviisis;
– Koolid võiksid olla julgemad – kooli, koolijuhtide ja õpetajate suhtumist on vaja muuta, hoitakse kinni traditsioonilisest õppest, sest see on väga mugav;
– Hindamissüsteemi on vaja muuta – praegu õpitakse hinnete pärast;
– Koolides peaks olema ka konkreetsed kontaktisikud, kes selle teemaga tegelevad;
– Integreeritud õppeained – ettevõtete poolt võiks tulla sisuline ja praktiline pool;
– Karjäärinõustajad peaks tooma koolidesse inimesi erinevatelt elualadelt rääkima oma tööst, reaalsest karjäärist.

Füüsikaõpetaja Riina Murulaid: „Ettevõtetega koostöö on väga oluline, sest koolist käiks väljas ikka rohkem ja tõhusamalt. Lihtsam on kooli esinejaid kutsuda, selleks on näiteks “Tagasi kooli” andmebaas, kui tõhus viis huvitav inimene esinema leida. On ka muid projekte – näiteks Tartu Ülikooli “F nagu füüsika”, mis pakub põnevaid loenguid koolidele.  Klassiga väljasõidul on probleeme mitu ja huvitava koha leidmine ei olegi neist kõige keerulisem, pigem logistiline pool, näiteks: a) kuidas terve klassiga kohale jõuda, eriti kui asutus ei asu samas linnas; b) raha kogumine sõiduks c) maakoolis koju jõudmine, kui koolibussid on läinud; d) kõigil õpilastel pole ressursse kaasa sõitmiseks jne.
Üldiselt soositakse õppekäike kooli poolt (vähemalt mõlemas koolis, kus mina töötan) ja õpetaja ettevõtlikkus on logistikat arvestades peamine tegur, mis soodustab või takistab õpilastega asutusi külastamast. (Siia peaks kirjutama jällegi jutu palgast ja õpetaja tegelikust tööajast, sest klassiga väljasõidud lõpevad tihti õhtutundidel). Nii nagu “Tagasi koolil”, võiks olla andmebaas ka “Koolist välja” jaoks – nimekiri asutustest, kes õpilasi heameelega vastu võtavad.“

Mida soovitada noortele, kes hakkavad karjääri planeerima?

Virve Kinkar, Põhja-Eesti Rajaleidja keskuse karjääriteenuste koordineerija leiab, et põhiküsimus, mida noor peaks endale esitama on, missugust elu ta tahab elada ja mida peab selleks tegema – panema paika kaugemad ja lähemad eesmärgid ning tegevused nendeni jõudmiseks. STEM erialad on üks võimalus karjääriks ning uurida tuleb, missugused on seal arengud, ametid, edulood, õppimisvõimalused, huvitegevused, ning ka tööturu vajadused. Õpilane peab vaatama oma eeldusi ning seostama seda teaduse ja tehnoloogia valdkondade võimaluste ja nõudmistega.

„Mind motiveerisid keskkoolis juba inimesed, kes rääkisid oma õpingutest ühel erialal, aga et nüüd töötavad teises ning esimesest õpingutest saadud kogemused on igati kasuks tulnud. Seega ma ei pea väga oluliseks, et kõik õpilased peaksid oma viimase ja lõpliku otsuse ära langetama ülikooli astudes. Õpilased peavad teadma, et eriala muutmine on normaalne ja mitte taunimisväärne. Elu teeb ise paljuski korrektuure ning inimese huvifookused muutuvad.“ (Heli Lätt)

Me ei saa noori ette valmistada kõigeks, sest tegelikult me ei tea, mida tulevikus vaja on. Mida me teha saame, on noorte harjutamine ettevõtlikuks, uudishimulikuks, muutustele avatuks ja õppimishimuliseks.“ (Aet Kiisla Narva Lasteülikoolist).

Meeleolud ürituse fotogaleriist

* STEM – Science, Technology, Engineering, Mathematics (teadus, tehnoloogia, inseneeria, matemaatika)

Vaata karjäärilugusid miks.ee-st: http://www.miks.ee/teadlase-ja-inseneri-lugu/

 

Kaili Kaseorg-Cremona

Kommenteerimine on suletud