Konverents kui sõnum

„Eesti teadus meie riigi kestlikkuse hoidjana: väljakutsed ja võimalused“, oli 5. novembril Riigikogu konverentsisaalis toimunud ürituse pealkiri. Ilus sõnum, millesse peab uskuma ja mille nimel tuleb koos töötada. Koos töötada teadlastel, ettevõtjatel, poliitikutel, seadusandlikul- ja täitevvõimul.

Konverentsi mõõtu ürituse korraldasid Teadus- ja innovatsioonipoliitika seireprogramm (TIPS),  Rektorite Nõukogu ja Eesti Teadusagentuur. Kutseid saadeti palju ja kohale oodati eelkõige poliitikuid ja ettevõtjaid. Kuid kahjuks võis mõlemat seltskonda kokku lugeda kahe käe sõrmedel.

TIPSi meeskond (Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlased), kes on viimaste aastate jooksul läbi viinud mitmeid teadusuuringuid, hinnanud Eesti senise teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni tulemusi ja mõju, olid konverentsi sisutelje jaganud kolmeks põhimõtteliseks küsimuseks.

Eesti teaduse tervise kohta tegid pikema ülevaate akadeemik Urmas Varblane (TIPSi meeskonna juht) ja Indrek Reimand (Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse ja teaduse asekantsler). Paneelarutelus liitusid nendega Andres Koppel Eesti Teadusagentuurist ja Aivar Usk Cubernetica ASist. Üldiselt olid kõik esinejad üksmeelel, et Eesti teaduse tervis on hea ja kohati isegi väga hea. See võiks olla ja ongi suurepäraseks eelduseks, et teaduse ja teadlaste abil muuta Eesti majandusstruktuuri, luua uusi ja efektiivseid töökohti ning edendada oma rahva ja riigi elu. Seda enam, et Eestile on olnud aegade algusest iseloomulik soov saada haritumaks, targemaks, paremaks ehk usk hariduse ja teaduse suutlikkusse. Neile eeldustele toetudes peab tänases Eestis paranema üldine teaduskultuur ja eelkõige erinevate osapoolte koostöö. On oluline, et teadlane teeks uurimistööd usu ja kirega, teades ja tunnetades oma riigi vajadusi. On vajalik, et ettevõtted mõistaksid ja usaldaksid teadlast, et avalikkus teaks, mida ja miks teadlased teevad; et poliitikud täidaksid oma lubadusi ja kokkuleppeid, et strateegias kirja pandud lubadus – teaduse finantseerimine riigieelarvest kasvab 2015. aastaks  1% ni SKPst –  ka tõeks saaks.

Küsimusele, kellele ja kuidas on Eesti teadus kasulik ehk kellele on teadusest tulu ja kellele kulu, vastasid Rektorite Nõukogu poolt Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm, ettevõtluse esindajana Priit Rohumaa Viru Keemia Grupist ning Eesti Üliõpilaste Liidu juhatuse esimees Sigrid Västra. Nimetatute kõrval esinesid veel Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist Mart Laatsit, Ettevõtluse Arendamise SAst Indrek Kaju ning Martin Noorkõiv (EÜL). Kõik sõnavõtnud kinnitasid, et teadusest on tulu tervele ühiskonnale, et ei ole valdkonda ega tegevusala, mis tuleks toime teaduseta. Ettevõtja on valmis kulu kandma, kui ta näeb selles tulemust. Kuid tavaliselt on ettevõtjal kiire ja ta tahab tulemust kohe ja kiiresti. Teaduses ei toimu aga kõik alati planeeritult ja kella järgi. Teadus- ja ettevõtlusmaailmas on kohati erinevad mõttemaailmad ning neid aitaks lähendada vaid pidev ja avatud omavaheline suhtlemine. Tulu – kulu jagamiseni sõnavõttudes siiski ei jõutud. Üldise tõdemusena jäid kõlama vajadus kaasaegse rakendusteaduse järele, küsimused doktoriõppe planeerimisest ja finantseerimisest ning oskusest rakendada teadmisi ja teaduse tulemusi kõikides valdkondades senisest märksa paremini.

Riigikogus esindatud erakondade poolt avaldasid nii isiklikke seisukohti kui erakondade arvamusi Jaak Aaviksoo (IRL), Mart Meri (SDE), Aadu Must (Keskerakond) ja Rait Maruste (Reform). Poliitikute vastuseid ja arvamusi suunas Indrek Treufeldt rahvusringhäälingust. Kõikide erakondade esindajad olid veendunud,  et teadustegevuse ja innovatsiooni temaatika on tähtis ning see peaks kajastuma ka erakondade valimisplatvormides. Kõik kiitsid ka ettepanekut, et suurematel erakondadel võiks olla oma nn teadusnõunik. Poliitiliselt üksmeelset toetust ei kostnud aga ettepanekule suurendada teadustegevuse toetust 1%ni SKP-st. Jaak Aaviksoo oli siin kõige konkreetsem. Ta väitis, et ühiskond ei ole täna valmis teadusele nii palju raha andma, sest teadus pole suutnud end näidata hädavajaliku ja mõistetevana. Ja kas sellest, kui suunata teadusesse 1% SKPst piisaks, et ühiskonnas midagi põhimõtteliselt muuta? Kas suureks muutuseks poleks mitte vaja ka ümberkorraldusi riigi juhtimismudelis, eelarve- ja maksupoliitikas? Rait Maruste aga küsis auditooriumilt peaaegu retooriliselt: kui teadusesse on vaja nii palju raha juurde, siis kelle arvelt või kust võiks see tulla?

Nii jäi ka konverentsi viimases osas vastuseta küsimus, kuidas siis ikkagi teaduse kulu tuluks muuta. Et see ülivajalik on, ei kahelnud küll keegi.

Kuid ega selle konverentsi eesmärk olnudki anda selgeid juhtnööre, kuidas ja kuhu kohe  edasi liikuda teadustegevuse sihtides või teadustöö rahastamises. Pigem oli see vastuste otsimise algus, ergutus kaasamõtlemiseks ja kutse kaasa tulemiseks, sõnastatud selge sõnumina.

Krista Aru
Eesti Teadusagentuur