Teadusandmete avalik kasutamine

Suhteliselt pikka aega on käinud arutelu avaliku raha ja avaliku sektori poolt kogutud andmete kasutamisõiguse ja – võimaluste üle. Tavapäraselt püütakse leida vastust, kus ja kelle käes on teadustöö käigus kogutud andmed.

Paljude riikide teadusandmete kasutamist iseloomustab asjaolu, et iga teadlane ise kogub oma uurimistööks andmed. Nende andmete põhjal  teadlane modelleerib, teeb erinevaid arvutieksperimente, statistilisi analüüse jne. Esmasel vaatlusel tundub kogu protsess iseenesest olevat positiivne ja loogiline. Igaüks teab, kuidas ja missuguseid andmeid kogub. Ainuke häda on selles, et väga suur hulk teadusrahast kipub kuluma andmete kogumisele. Eeldatavasti 90% teadusandmetest on saadud tuginedes avalikule rahale. Siit tekib küsimus, miks juba ükskord saadud andmed ei ole kõigile teadlastele kasutatavad. On ju teada, et andmetel ei ole mingit tähtsust, kui neid ei kasutata. Traditsiooniliselt peavad teadlased enda kogutud andmeid enda omaks. See aga ei vasta päris täies ulatuses tõele. Peab veelkord rõhutama, et suure tõenäosusega on need andmed kogutud avaliku raha eest. Järelikult peab olema ka teistel juurdepääs neile kirjetele. Kuidas see reaalselt peaks toimuma, on väga raske ütelda.

ETAg on tellinud hinnangu „Uurimistöö andmete õiguslik staatus Eestis“  (Kahu, 2012). Sellest tööst selgub, et Eestis on vastav valdkond veel reguleerimata. Sama seisukohta jagab ka Vabariigi Valitsuse poolt avaldatud „Avaandmete roheline raamat AARR“. Nende käsitlus on aga oluliselt laiemal spektril ja see hõlmab kogu avaliku sektori poolt toodetud andmete osa (Valitsus, 2013). Küll aga Kahu aruandes antakse selgelt teada, et rahastaja võib seada tingimusi uurimistöö andmete avalikult kättesadavaks tegemisel, kuid seda loomulikult teatud reservatsioonidega, mis tulenevad seadusandlikest aktidest või uurimistöö spetsiifikast. Seega jõuame järgmise küsimusteringini, et kui rahastaja nõuab andmete avalikuks tegemist, siis kus neid andmeid ja veel olulisem, missugusel kujul hoidma hakatakse. Näiteks suudab praegu keskkonnaobservatoorium toota automaatmõõtmistega tohututes kogustes toorandmeid. Ainuke häda seisneb selles, et selliste toorandmetega ei ole kolmandatel pooltel suurt midagi teha. Seega, enne kui andmete kallal tööd alustada, peab neid korrastama, kontrollima jne ning varustama metaandmetega. Järgmine küsimus kerkib esile, kus siis korrastatud andmeid hoida. Kas teadlase lauasahtlis, ülikoolide andmehoidlates või hoopis suurtes kesksetes andmehoidlates? Eelnevast loetelust on loomulikult üks kehvemaid variante teadlase lauasahtel. Mõistlikum on siiski andmeid hoida üldkasutatavates andmehoidlates või siis asutuste üldistes andmebaasides. Lähenemine, kus riigi poolt tagatakse avaandmeid toetavad struktuurid, on olnud edukas avaandemete taaskasutamises. Seda näitab avaandmete rakendamise valdkonna liiderriikide kogemus (Valitsus, 2013).

Muidugi jääb küsimus, millal teadlased muudavad oma arvamust andmete lõikes. Ilmselge, et rahastaja võib seada oma tingimusi andmetele juurdepääsude tegemiseks, kuid kui teadlane ikkagi ei tee andmeid kättesaadavaks, siis on see suhteliselt keerukas olukord. Aga loodame, et teadlased saavad ise aru, et neil on kasulik oma andmeid hoida andmehoidlates ning viia oma uurimistöö andmed avaandmete tasemele.

Teadustöö andmete avalikuks kasutamiseks andmise seis tegelikkuses nii väga kurb ka ei ole. Paljud teadlased edastavad oma andmed rahvusvahelistesse ja valdkondlikesse riiklikesse andmevaramutesse. Nendel varamutel on omad kasutusreeglid, kuid sellest hoolimata on tehtud päris suur samm teadustöö andmete muutmiseks avaandmeteks.

Kokkuvõtvalt – avaandmete kogumise, kasutamise, säilitamise ja hoidmise valdkonda iseloomustab väga suur komplektsus ning võimaluste mitmekesisus. Seetõttu ka teadustöö andmete avalikult kättesaadavaks tegemine vajab selget strateegiat ning ühtset lähenemist.

Kasutatud kirjandus

Kahu, S. A. (2012). Uurimistöö andmete õiguslik staatus Eestis. Tartu.

Valitsus, V. (2013). Avaandmete roheline raamat AARR. Tallinn: Vabariigi Valitsus.

Autor: Ain Vellak
Eesti Teadusagentuur