World Energy Council: ratsionaalne energiapoliitika on muutunud võimatuks

Aprillis toimus Hiinas, Pekingis China Energy Summit, millest võttis osa World Energy Council Eesti Rahvuskomitee peasekretär Mihkel Härm, kes jagas oma muljeid ja andis ülevaate teemadest, millest mainekal kohtumisel räägiti.

Kohtumisest võttis osa umbes 40 osalejat, neist umbes pooled olid Hiinast ning ülejäänud erinevatest WECi liikmesorganisatsioonidest. Kohtumisel arutati arengute üle energeetikavaldkonnas ja kajastati põhjalikult muret tekitavaid teemasid.

Hiina on kahtlemata suure ja aina kasvava energiatarbimisega riik. Millised arengud avaldasid kõige rohkem muljet?
Hiina tööstuse, sh ka energiatööstuse mastaabid avaldavad eestlasele tõesti muljet. Näited räägivad iseenda eest: kui Eestis tekitab kirge 300 MW võimsusega Auvere elektrijaama ehitus ja uue tuulepargi avamine on suur sündmus, siis Hiinas valmib üks tuumajaam iga kuu, üks söejaam iga päev ja üks tuulik iga tund. Areng on tormiline. Kiire arenguga kaasnevad kahjuks ka suured keskkonnaprobleemid. Ekspertide hinnangul tuleb järgmise 10 aasta jooksul Aasias veekriis. Puudus on nii puhtast joogiveest kui ka kastmisveest põllumajanduses. Juba täna on puhast joogivett ainult 3% Hiina linnades. Seda teadvustatakse, kuid ei võeta midagi ette.

Mis teemad tegid kohtumisel osalejatele veel muret?
Kohtumisel kõlas, et ratsionaalne energiapoliitika on muutunud paljudes riikides võimatuks. Valijate jaoks on muutunud energeetika justkui religiooniks: käibel on rida dogmasid, mida usutakse pimesi. Seetõttu peavad poliitikud lubama valijatele võimatut – odavat ja keskkonnasõbralikku energiat.
Erinevate lobigruppide töö tõttu usuvad valijad, et fossiilkütustevaba odava energiaga tulevik on võimalik. Nii ollaksegi fossiilkütuste, CCS-i (Carbon capture and storage ehk süsiniku sidumine ja ladustamine) kui ka tuumajaamade vastu. Fossiilkütusteta aga ei saa ning kui tahetakse piirata keskkonnamõju, tuleb võtta kasutusele CCS.

Kohtumisel tõdeti, et Saksamaal on võimatu jätkata pikaajaliselt Energiewende-ga, sest see tähendab Saksamaa tööstuse surma. Ei ole võimalik üheaegselt sulgeda tuumajaamu, lõpetada fossiilkütuste kasutamist ning loota, et tööstus on ikkagi konkurentsivõimeline.

WEC koostas ka erinevad tulevikustsenaariumid. Mida need näitavad?
WECi koostatud stsenaariumid ei ennusta tulevikku. Stsenaariumid näitavad, kuidas erinevate tulevikkude realiseerumisel käituda. Samal ajal tuleb arvestada, et tehnoloogiate areng võib tuua seni teadmata lahendusi, aga nendele ei saa loota. Loota, et tehnoloogiaareng lahendab probleemid, on sama kui rajada riigi pikaajaline eelarvetasakaal lotovõidule.
Riigid peaksid energiapoliitika kujundamisel lähtuma stsenaariumanalüüsist – see aitab tuvastada otsustuskohad ning määratleda võimalikud arengud. Energiapoliitika kavandamisel tuleb lähtuda aastast 2100 (või 2075). 2050. aastat mõjutavad otsused on suuresti juba tehtud. Fookus peab olema, mida teha järgmise 5 aastaga, et saavutada soovitud eesmärk aastaks 2100.

Taastuvenergeetika arengutest ja ka toetustest oli viimasel ajal Eestis palju juttu. Kuidas mujal maailmas taastuvenergeetika arendamisse suhtutakse ja kas ollakse valmis seda ka subsideerima?
Ka mujal maailmas tekitavad energiatootjatele jagatavad dotatsioonid arutelusid. On ilmselge, et ükski tööstusharu ei saa igavesti toetustele lootma jääda ja toetuste lõppemine peab toimuma varsti. Uuringud näitavad, et ühiskonnale on taskukohane 10-15% taastuvelektri osakaalu. Kuni 20% juhitamatu taastuvelektri osakaalu puhul on peamine kulu tootmisseadmed, 40% juures on tootmisseadmete ja võrgu uuendamise kulu võrdsed ning 60% taastuvelektri osakaalu juures on valdav kulu võrgu uuendamise kulu. 60% juhitamatuid taastuvelektri võimsuseid vajab kogu võrgu ümberehitamist. Kesk-Euroopas läbiviidud viimase 10 aasta ilmastiku-uuring näitas, et Euroopas on suhteliselt samal ajal suhteliselt sarnane ilm. See tõttu vajavad näiteks tuulikud 90% ulatuses reservvõimsuseid.

Arutati ka kliimaeesmärkide saavutamise üle, mis järeldusteni jõuti?
Tuli taaskord tõdeda, et kliima soojenemist on võimatu ära hoida, parimal juhul jääb kliima soojenemine 4-6 kraadi vahele, kindlasti aga mitte alla 2 kraadi. Kas kliima soojenemine on pigem 4 kraadi või 6 kraadi, sõltub mitme erineva tehnoloogia rakendamisest. 4 kraadi eesmärgi täitmiseks aastaks 2050 on vaja rajada: 3000 CCS-ga söejaama; säilitada vähemalt tänane tuumajaamade toodang; võimalikult suures osas asendada kivisütt maagaasiga ning asendada miljard vana autot uute elektriautodega. Otsused nende realiseerimiseks tuleb teha järgmise viie aasta jooksul.
Ülevaadet tehti ka päikeseenergia perspektiividest. Kuigi päikesepaneeli hind on langenud: kui 2007. aastal maksis tehnoloogia 4,7 USD/W, siis 2013. aastal juba 0,59 USD/W, pole päikesepaneelid ikkagi söe või gaasiga võrreldes konkurentsivõimelised. Päikesepaneele on täna mõistlik kasutada eelkõige seal, kus puudub olemasolev elektrivõrk.

Eestis tekitas palju poleemikat elektrituru avamine. Mis on WEC-i seisukoht, kas elektriturud peavad olema avatud?
WEC-i seisukoht on, et energiapakkumist ei tohi liiga palju reguleerida ning ainukeseks mõistlikuks lahenduseks on  vaba turg. Küll aga peaks reguleerima energia tarbimist ning aitama tarbijatele teha õigemaid valikuid.

Mida aga räägiti põlevkiviõlist, kivisöest ja kildagaasist?
Eestile on hea uudis: analüüsid näitavad, et põlevkiviõli laialdane kasutamine on paratamatu, sest maailm vajab vedelkütuseid. Leiti, et põlevkiviõli buum on tulekul. Seega oleme oma õlitööstuse arendamise plaanidega õigel teel!
Kivisöe hind aga maailmaturul kasvab, kuna Hiina vajab üha rohkem imporditud kivisütt. Hiinasse on majanduslikult otstarbekam kivisütt mere teel sisse vedada kui sealsetest põhjaregioonidest kaevandada. Hiina moodustab täna 50% maailma kivisöe tarbimisest. Kildagaas ja odav gaasi hind on aga viinud Euroopast USAsse 50 miljardit eurot investeeringuid ning 3-5 miljonit töökohta.

Kust siis võiks WEC-i nägemusel tulla energia lähitulevikus?
Biomassi ja CCSi kooskasutamine võib olla tulevikus kõige kasumlikum elektritootmisviis. Biomass on Eesti kontekstis hea lahendus: biomassi ressurssi on meil piisavalt ja seda saab kasutada olemasolevates elektrijaamades, mis ei nõua suuri investeeringuid ja on ka tarbija jaoks soodsaim lahendus. Narva elektrijaamades saadud kogemused on kahtlemata äärmiselt kasulikud.