Personaalsete uurimistoetuste tulemuste sisuline analüüs

2012. aastal toimusid olulised muudatused Eesti teaduse rahastamise süsteemis. Üheks oluliseks osaks sellest on Eesti Teadusfondi (ETF) seniste väga arvukate ja  rahaliselt väikesemahuliste grantide järk-järguline asendamine  vähesema arvu  kuid rahaliselt palju suuremate personaalsete uurimistoetustega (edaspidi: PUT).

Personaalse uurimistoetuse põhieesmärk on rahastada uudseid ja/või kõrge teadusliku riskiga uurimisprojekte. PUT  on ette nähtud tervikliku rahastamisinstrumendina, mis katab teadlase või  tema juhitud väikese uurimisrühma selgelt piiritletud uurimistöö kõik vajalikud teadustöö kulud.

2013.  aastaks said teadlased  taotleda kahte tüüpi personaalseid uurimistoetusi:

1. otsinguprojekti toetusi (edaspidi otsinguprojekt), mille eesmärgiks on rahastada uudseid ja otsingulisi ning kõrge rahvusvahelise tasemega uurimisprojekte, mille elluviimisega võib kaasneda kõrge teaduslik risk ja
2. stardiprojekti toetusi (edaspidi stardiprojekt), mille eesmärk on toetada iseseisvate teadusuuringute alustamist ning võimaldada taotlejal välja arendada jätkusuutlik iseseisev töörühm.

2013. aastaks taotles rahastust 194 PUT projekti, millest 105 olid otsingu- ja 89 stardiprojektid. Teadusvaldkonniti jagunesid need järgmiselt:

  • bio- ja keskkonnateadused (BK) – 38 taotlust (19 stardi- ja 19 otsinguprojekti),
  • ühiskonna ja kultuuriteadused (ÜK) – 71 taotlust (37 stardi- ja 34 otsinguprojekti),
  • terviseuuringud (TU) – 30 taotlust (10 stardi- ja 20 otsinguprojekti),
  • loodus- ja tehnikateadused (LT) – 55 (23 stardi- ja 32 otsinguprojekti).

PUT taotluste hindamine oli analoogselt institutsionaalsete uurimistoetuste menetlemisele kolmeastmeline: individuaalsed kirjalikud retsensioonid eelkõige välisekspertidelt, eksperdikomisjoni arutelu ning hindamisnõukogu lõppotsused. Selles voorus hindas taotlusi 383 retsensenti, neist 326 välismaalt ja 57 Eestist. Kokku palus ETAg  abi aga enam kui tuhandelt retsensendilt –  loodusteaduste ja tehnika valdkonnas pöörduti 323 retsensendi poole, kellest nõustus 122; terviseuuringute valdkonnas kokku 166 retsensendi poole, nõustus 83; ühiskonna ja kultuuri valdkonnas 410 retsensendi poole, nõustus 157; ning bio- ja keskkonnateadustes 119 retsensendi poole, nõustus 50.

Eksperdikomisjonide koosolekutel peetud arutelude tulemusel kujunes igas valdkonnas kaks pingerida: üks stardiprojektidest, teine otsinguprojektidest.

Hindamisnõukogu arutas põhjalikult seda, kuidas kindlustada teadusvaldkondade mitmekesisuse säilumine, samal ajal vältides käesolevaks ajaks kujunenud rahastusmehhanismi „põlistamist” ning võimaldada paindlikult arvestada võimalike valdkondadevaheliste muudatustega, näiteks olukorraga, kus mõnel aastal võib ühes või teises valdkonnas olla eriti palju eriti tugevaid taotlusi või vastupidi, kui taotluste tase võib mõnel aastal olla pisut kehvem. Selleks, et tagada nii stabiilsus kui võimalus teha muudatusi, võttis hindamisnõukogu  raha jaotusel  lähtekohaks 2012. aastal lõppenud ETF grantide valdkondlikud proportsioonid ning rakendas neid 80% eraldatava raha mahule, eraldades ülejäänud 20% rahast võimalikeks muutusteks valdkondadevahelise üldkonkursi kaudu. Sellise lähenemise tulemusel muutusid pisut senised valdkondade proportsioonid: ühiskonna ja kultuuri valdkonna rahaline maht kasvas 2% ning selle võrra kahanes terviseuuringute ning loodus- ja tehnikateaduste valdkonna maht. Bio- ja keskkonnateaduste rahaline maht jäi võrrelduna 2012. aastaga samaks. See on ka mõistetav, kui arvestada, et kõige rohkem taotlusi laekus just ühiskonna ja kultuuri valdkonnast.

Tänu Haridus- ja Teadusministeeriumi pingutustele osutus võimalikuks PUT-deks kasutada olevat summat suurendada üle poole miljoni euro võrra. Seetõttu osutus konkurss esialgu arvatust siiski väiksemaks ja eeldatava 25-30 uurimistoetuse asemel rahastatakse 2013. aastal 42 projekti  (26 otsingu- ja 16 stardiprojekti) kogusummas 2 198 612 eurot keskmise PUT suurusega 52 300 eurot aastas. PUT esimest taotlusvooru iseloomustab väga kõrge konkurents: rahastada otsustati ainult neid taotlusi, mille koondhinne oli vähemalt „väga hea“.

Valdkondlikult jagunesid rahastuse saanud projektid järgmiselt:

–          bio- ja keskkonnateadused –  9 (3 stardi- ja 6 otsinguprojekti),
–          ühiskonna- ja kultuuriteadused – 13 (7 stardi- ja 6 otsinguprojekti),
–          terviseuuringud – 8 (2 stardi- ja 6 otsinguprojekti),
–          loodusteadused ja tehnika – 12 (4 stardi- ja 8 otsinguprojekti).

Hindamisnõukogu poolt enne taotlusvooru antud viide projekti võimaliku keskmise maksumuse kohta (50–70 000 eurot aastas) avaldas taotluste eelarvete koostamisele märkimisväärselt suunavat mõju. Enamasti olid taotlejad projektide eelarve koostamisel lähtunud asutuste tavapärastest palkadest. Hindamisnõukogu võttis eelarvete menetlemisel aluseks uurimisprojekti juhi täistööaja ekvivalendi maksumuse – otsinguprojektidel oli selleks 32 000 eurot aastas (mis vastab Mobilitase ja ERMOS-e järeldoktori aastase personalikulu suurusele) ja stardiprojektidel 27 000 eurot aastas (vastab Statistikaameti 2011. aasta andmetele teadlaste ja inseneride keskmise arvestusliku personalikulu kohta). Teema teistele täitjatele võeti täistööaja ekvivalendiks 16 000 eurot aastas, olenemata projekti tüübist. Magistrantide ja doktorantide stipendiume eraldi välja ei toodud, need on palgafondi raames iga uurimisprojekti juhi enda otsustada. Palgakulude osakaal on kõigi rahastatud projektide puhul keskmiselt 62,7%  uurimistoetuse kogusummast. Kõigile uurimisprojektidele lisandub ka 20% üldkululõivu.

Ehkki esimene taotlusvoor näitas teadlaste suurt huvi uue uurimistoetuse vastu, varieerus taotluste tase valdkondade lõikes olulisel määral. Laekunud taotluste rohkuse tõttu oli menetlusprotseduur väga pingeline. Tänu hindamisnõukogu liikmete ja ETAg-i töötajate aktiivsele koostööle õnnestus taotlustele siiski leida asjatundlikud retsensendid.

Suur konkurss ja põhimõte, et PUT peab katma kõik teadustöö kulud, tähendas hindamisnõukogule otsustamisel märkimisväärset  vastutuse kasvu. Samas tõstatas 2012. aastal toimunud institutsionaalsete (IUT) ja personaalsete uurimistoetuste voor ka ühe laiema küsimuse, nimelt – milline võiks olla mõistlik PUT/IUT rahaline suhe (kas senini kujunenud suhe 1:3 on mõistlik või oleks siin vaja teha muudatusi, ja kui muudatused on vajalikud, siis mis suunas?). See  teema võiks olla  laiema teadusavaliku arutelu objektiks.

Järgmise PUT taotlusvooru eel tuleks kindlasti täpsustada nii stardi-  kui ka otsinguprojekti taotlemise tingimusi. Stardiprojektide esitajate seas oli käesolevas voorus väga palju noorteadlasi, kes alles äsja kaitsesid doktorikraadi: 89 taotlejast 10  kaitses doktorikraadi 2012. aastal ja 18 taotlejat 2011. aastal. Nii lühikese aja jooksul ei ole üldjuhul võimalik koguda tugeva uurimistoetuse esitamiseks vajalikku teaduslikku pagasit. On vaja kaaluda, kas edasiseks oleks otstarbekas kehtestada nõue, et stardiprojekti taotlejal peaks doktorikraadi omandamisest olema möödunud pikem aeg, nt 2–7 aastat.  Samuti on üheks arutelu kohaks see, kas seada stardiprojekti taotlemise eeltingimuseks väliskogemuse olemasolu peale doktorikraadi kaitsmist (eelistatult isegi järeldoktorantuuri läbimine).

Stardigrantide juures torkas silma kolm rõõmustavat tendentsi. Esiteks – stardigrantide saajate seas on mitmeid väga kiiresti arenenud noorteadlasi, kes on lühikese ajaga  jõudnud aktiivse publitseerimiseni. Teiseks – mitmed Eestisse järeldoktorantuuri tulnud välisteadlased on siin leidnud sobiva töö ja toetava töökeskkonna ning nende taotlused osutusid  konkurentsivõimelisteks. Stardigrandid võimaldavad neil jätkata oma teadlasteed Eestis ka järgnevatel aastatel. Kolmandaks – mitu stardigranti said välismaal end täiendanud noored eesti teadlased, kellele see toetus aitab teadlaseteed jätkata taas Eestis.

Otsinguprojektidelt ootas hindamisnõukogu eelkõige uudseid ideid ja väga kõrget teaduslikku taset, samuti seda, et rahastatud uurimisprojektide juhid oleksid rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised. Seetõttu jäid rahastamata nii mõnedki taotlused, kus taotlejad soovisid lihtsalt jätkata oma senitehtud teadustööd.

Vajalik on samuti täiendada olemasolevat juhendmaterjali, koostada PUT taotluste eelarve juhendmaterjal ning teavitada taotlejaid PUT eelarvemudelist, et ühelt poolt vähendada taotlejate asjatuid soove ja teiselt poolt kergendada hindamisnõukogu tööd eelarvete menetlemisel.
Probleemina kerkib üles küsimus – kuidas vältida olukorda, kus grante hakkavad saama vaid tugevad välisteadlased, kellel on küll tööleping Eesti asutusega, aga sisuliselt teevad oma tööd välismaal ja ei avalda neid ka Eesti asutuse egiidi all.

Artikli koostas:
Madis Saluveer
Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu märgukirja põhjal

Kommenteerimine on suletud