Ülevaade Eesti osalusest 7RP tervise valdkonnas

7RP tervise valdkonnas on seni olnud 6 taotlusvooru, neist viimase vooru taotluste hindamisptosess pole veel lõppenud. Viies taotlusvoorus kokku on Eesti partnerid osalenud 132 taotluse ettevalmistamisel, millest edukaks on osutunud 29, andes edukusemääraks 22%, mis on pisut kõrgem kui kõigi osalejate keskmine. Seitsme taotluse puhul on olnud Eesti partner koordinaatoriks; paraku pole ükski neist projektidest osutunud edukaks.
Vaieldamatult on tervise- ja bioteaduste uurimisrühmad koondunud valadavalt Tartu Ülikooli, millega on seletatav, et TÜ on osalenud ühtekokku 56 taotluse ettevalmistamisel ja saanud rahastuse kokku 11 eduka projekti läbi. Tartu Ülikooli Kliinikum panustab omalt poolt 12  taotluses osalemisega, ehkki vaid 2 juhul on neid saatnud edu. Teiste suuremate ülikoolide – Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna Ülikooli ja Eesti Maaülikooli panus märksa tagasihoidlikum – ühtekokku 9 projektitaotlust, millest rahastatud pole kahjuks ühtki.
Ehkki Eesti geenitehnoloogia ja molekulaarbioloogia alane teadus on saanud kõige rohkem tunnustust, ei saa raamprogrammi tulemusel järeldada, et teised valdkonnad oleksid vähem edukad. Nii on taotlustes, sh edukates,  olnud temaatika ja osalejate ring küllaltki mitmekesine, hõlmates peaaegu kõiki raamprogrammi tervise valdkonna teemasid. Taotluste arvu osas  prevaleerib mõnevõrra siiski tööprogrammi teemade jaotuse II sammas, mis hõlmab ühelt poolt siirdemeditsiini ning teisalt olulisemaid haigusi, eeskätt kardiovaskulaarseid haigusi, vähktõbe, diabeeti jt kroonilisi haigusi käsitlevaid uuringuid; kokku selle teemadebloki raames on esitatud 63 taotlust.  Samas on pisut edukamad taotlused hoopiski I samba (uued diagnostika ja ravimeetodid, eeskätt geneetika ja tüvirakkude kasutamisega seonduv) ning III samba (tervishoiukorralduse, tervisedenduse ja rahvatervise küsimused) teemadel. Seetõttu tundub, et kompetentsi on Eesti teadlastel siiski üsna mitmes erinevas valdkonnas.
Eesti partnerite aktiivsus raamprogrammi projektikonkurssidel osalemises peegeldab küllalt hästi  tööprogrammi sisu. Kui esimeses kahes taotlusvoorus oli taotlemine võimalik enamikel tööprogrammi teemadel, siis edaspidi olid mitmed teemad suletud ja teemade üldarv väiksem. Samamoodi vähenes ka Eesti taotlejate osalusaktiivsus. See omakorda kinnitab eelpooltoodut – Eesti tervise- ja bioteadustes on kompetents mitmekesine. Siia võib lisada ühe huvitava tähelepaneku. Kui  varasemates taotlusvoorudes on Eesti-poolsete partneritena prevaleerinud raku- ja geeniteadlased ning küllalt aktiivselt ka ravimi- ja vähiuuringutega seotud töörühmad, siis osade teemade ’lukustamine’ hiljutistes taotlusvoorudes pole nimetatud valdkondade teadlastele ka osalemiseks võimalust pakkunud. Taolise olukorra ühe alternatiivina taolisele olukorrale taotlesid nii Eesti Biokeskus kui Tartu Ülikool edukalt granti hoopis Teaduspotentsiaali programmis.
Olulisi muudatusi tervise valdkonna tööprogrammis on põhjustanud tehnoloogiaplatvormi Innovative Medicines Initiative (IMI) käivitamine, mille tõttu enamik ravimiuuringuid tõsteti IMI tööprogrammi. Paraku on IMIs Euroopa Komisjoni partneriks EFPIA – Euroopa Farmaatsiaettevõtete Liit, mis tegelikult hõlmab kümmetkonda  suuremat ravimiettevõtet, milliste huvid aga on küllalt kitsalt piiriteltud. On selge, et programm soosib EFPIA liikmete varasemat koostööd teatud ülikoolide ja uurimisrühmadega ning ilmselgelt ei soodusta selline partnerlusvorm väikeettevõtete osalust. Seda põnevam on fakt, et ainus edukas Eesti partner IMI programmis on TÜ Arvutiteaduse instituut. EFPIA küllalt suure mõjuvõimu ja kohati mõistetamatute huvide tõttu puudub aga teave projektitaotlustes osalejate kohta;  tegelikult puudub  kogu protseduurist täpne ülevaade, mistõttu kritiseeritakse programmi õigustatult ka läbipaistvuse puudumise osas.
Tublilt on raamprogrammi tervise valdkonnas osalenud meie väikeettevõtted, kes on olnud partneriks 56 projektitaotluses, millest edukaks on osutunud 8. Nii on Euroopa Komisjoni lootused VKE-de 15% osaluse osas Eesti puhul enam-vähem täidetud. On jäänud mulje, et väikeettevõtete puhul on edukamad tugeva turundusega ettevõtted, mis on eelduseks tugevale positsioonile  innovatsiooni alal kui ka rahvusvahelisele tuntusele.
Kõige sagedamini on Eesti partnerid osalenud Itaalia koordinaatoriga projektides – kokku 28 korral. Edukaiks on neist osutunud 5. Sama palju edukaid projekte on saavutatud Saksa koordinaatori eestvedamisel, neid taotlusi on olnud kokku 16. Ligilähedase edukusega on olnud kaasa löömine taotlustes, mille koordinaatoriks on olnud Prantsuse uurimisasutus (7st taotlusest olid edukad kaks) või ka Soome ja Rootsi asutus (mõlemal juhul 3 edukat taotlust 11-st). Suhteliselt hästi on läinud ka Ühendkuningriigi asutuse algatatud taotlustega, kus 17-st taotlusest olid edukad 4. Mõneti fenomenaalne on kaasa löömine Hollandi ja Belgia koordinaatorite juhitud projektides, kus esitatud on kummalgi juhul 4 ja edukaks osutus mõlemal juhul 2 projekti.
Siiski ei saa koordinaatori päritolu olla projektide edukuses määrav; oluline on, et projekt ise oleks kirjutatud hästi. Küllalt sagedaseks kehva tulemus põhjuseks on olnud n.ö teemast mööda kirjutamine. Paaril juhul on esinenud ka tehnilisi apsakaid (nt eelarve on napilt ületanud lubatut). Ent küllalt suure konkursi puhul, kus keskmine edukuse määr on <20%, on siiski paratamatu, et rahastamata jääb enamik keskpäraseid projekte ning mõnel juhul ka osa häid projekte.

Argo Soon

7RP tervise valdkonna konsultant
argo.soon@archimedes.ee