Taastuvenergia huvilistel oli taas kord põhjus kokku tulla – TEUK XIII.

TEUK XIII. Pildi autor: Elis Vollmer

Eesti ainuke järjepidev energia valdkonna konverents Taastuvate energiaallikate uurimine ja kasutamine ehk TEUK, mis hr. Valdur Tiidu initsiatiivil 1999. aastal käima lükati, on jõudnud oma 13. verstapostini, saatjaks 12 köidet väärtuslikku materjali  (nii eile, täna kui ka kaugemas tulevikus lugemiseks.

Päikeseenergia, transport (elektri- ja gaasiautod ning bioetanool), tuuleenergeetika ja taastuvenergia toetused – need märksõnad iseloomustavad väga täpselt 10. novembril, energiasäästu nädalal, Eesti Maaülikooli aulas aset leidnud konverentsi.

Kolme plokki jagatud päevakava pakkus esimeses kahes, laekunud teeside põhjal komplekteeritud osas, ülevaateid valminud või lõppfaasis olevatest uurimistöödest. Viimase ploki moodustasid poliitilis-majanduslikud ettekanded, millele järgnes diskussioon. Fuajees sai terve päev tutvuda arvukate stendiettekannetega.

Õpilasleiutajad tõsiste tegijate hulgas. Pildi autor: Elis Vollmer

Tõsiste teadlaste ja projektiarendajate kõrval tutvustas SA Archimedes õpilasleiutajate konkursile laekunud energia valdkonnaga otsesemalt või kaudsemalt seotud leiutiste ja tehniliste lahenduste illustreeritud kirjeldusi, mis pakkusid toredat vaheldust ja tõid nendega tutvujatele naeratuse näole. Lõunapausi ajal oli väljas võimalik tutvuda 4 metaankütuse sõidukiga, millest 3 olid nn tehaseoriginaalid ja üks Eestis metaankütusele ümber ehitatud sõiduauto.

Konverentsi avasõnad ütles EMÜ teadusprorektor Anne Luik, juhtides auditooriumi tähelepanu tõsiasjale, et reaalne elu nõuab uusi lahendusi nii energiatootmiseks kui ka energiasäästuks. Vähenema peab taastumatute energiaressursside tarbimine, suurenema peab taastuvate energiaallikate osakaal. Samas, ilma süsteemse lähenemiseta ning läbi erinevate toetusskeemide energiakultuuride intensiivset kasvatamist eelistades, on oht rikkuda ära muldade kvaliteet ning seada ohtu bioloogiline mitmekesisus. Oma sõnavõtu lõpetas prof. Luik EMÜ rektori tänukirjade üleandmisega Teolan Tomsonile päikeseenergia pikaajalise uurimistöö ja valdkonna arendamise eest ning Leo Salustele aktiivse rahvusvahelise infovahetuse ja biogaasi valdkonna arendamise eest Eestis.

Esimeses ettekandes tutvustas Ahto Oja (OÜ Mõnus Minek) metaankütuste (maagaas, biometaan) kasutamise kogemusi Rootsis, Saksamaal, Austrias ja Itaalias. Diiselkütust on kõikides transpordiliikides, sh lennukites võimalik asendada eelkõige veeldatud metaankütusega. Oluliseks eeliseks on fakt, et metaankütusel sõitvatest autodest tahkeid osakesi praktiliselt ei eraldu. Eestis on hetkel juba 69 metaankütust kasutavat sõidukit, neist 8 raskeveokit ja 61 sõiduautot. Avatud on ka kaks gaasitanklat – üks Tallinnas, teine Tartus. Tartu on ainuke Eesti linn, kus linnaliinidel sõidab 5 maagaasibussi. Võrdluseks, Itaalias ületab metaankütustel sõitvate autode arv 750 000 piiri, järgneb Ukraina 200 000, Armeenia 100 000, siis tulevad taas Euroopa riigid – Saksamaa 90 000 ja Rootsi 30 000 sõidukiga. Eestis esialgu biometaani mootorikütusena ei kasutata. Kogu toodetav biogaas läheb koostootmisjaamade kütuseks. Arvutused näitavad, et kasutatavast maagaasi kogusest oleks võimalik kuni kolmandik asendada biometaaniga.

Euroopas on põhiliseks sisendiks biogaasitootmisel energiakultuurid – kuni 60%, järgneb sõnnik 30% ja erinevad biolagunevad jäätmed. Toorainena kasutatakse ka heitveekäitlemise jääkmuda, tööstuslikke ja põllumajandusjäätmeid, olmeprügi jm.

Austrias on kokku üle 500 biogaasijaama ja installeeritud elektriline võimsus on ligi 100 MW_e. 7000 sõiduki jaoks on 170 metaankütuste tanklat, neist kümmekond pakuvad biometaani. Eesmärgiks on seatud 50 000 sõidukit ja 200 tanklat. Vajaliku infrastruktuuri sihipärane arendamine koos toetavate meetmete ja maksusoodustustega on hakanud kiiresti kasvatama metaankütust kasutavate sõidukite hulka eriti linnapiirkondades. Aastaks 2020 tahetakse 20% transpordikütustest asendada biokütustega.

Saksamaal on biogaasijaamu üle 6000, neist 50 toodab biometaani. 90 000 sõiduki jaoks on avatud 900 tanklat. Stimuleerivaks faktoriks on auto aastamaksu kahe kuni kolmekordne hinnavahe biokütusel sõitva auto kasuks. Sarnaselt Austriaga on siingi tegemist riikliku prioriteediga.

Hoolimata suurimast gaasiautode hulgast maailma riikide võrdluses on Itaalias enam kui 750 000 sõiduki ja 831 tankla kohta vaid 500 biogaasijaama, millest ükski ei tooda biometaani. Samas on ka siin seatud eesmärgiks asendada kuni 20% tarbitavast maagaasist biometaaniga. Toetavate meetmete hulgas on biokütustele kehtestatud madalamad aktsiisimaksud, rahalised toetused autode ümberehitamiseks ja gaaskütusel sõitvate autode soetamiseks ning toetused gaasitankla rajamiseks.

Rootsi 225 biogaasijaamast 34 toodavad biometaani, kusjuures biogaasi kasutamine transpordis ületab selle kasutamise elektri ja soojuse koostootmiseks. Rootsi eesmärgiks on muuta transpordisektor fossiilsetest kütustest sõltumatuks aastaks 2030. Kogu riik peaks muutuma fossiilsetest kütustest sõltumatuks aastaks 2050. Alates 2005. aastast lähevad kõik biolagunevad jäätmed biogaasi tootmiseks. Nende ladustamine prügilates on seadusega keelatud. Ka siin on põhiliseks stiimuliks erinevad maksusoodustused, gaasi tootmise ja infrastruktuuritoetused, tasuta parkimise võimalus, tulumaksusoodustus gaasiautosid kasutavatele ettevõtetele ja üha rangemaks muutuvad heitmete taseme piirid. Välja on kujunenud korralik gaasitanklate võrgustik, millest suurem osa müüb biometaani.

Järgmises ettekandes tutvustas Peep Pitk TTÜ Keemiainstituudist reoveemuda ja jäätmete kui biogaasi allika kasutamise võimalust Kuressaare reoveejaama näitel. Lisaks anti ülevaade projektiga seotud katsetest. Sissejuhatuses käsitleti anaeroobse kääritamise põhitõdesid võrrelduna aeroobse kääritamisega – 1 kg reovees ja biojäätmetes sisalduvast orgaanikast on võimalik anaeroobse kääritamise teel saada kuni 0,34 m³ metaani (CH₄), millest omakorda saab toota kuni 1,4 kWh elektrit. Mudana väljub protsessist vaid 10% sisendist. Aeroobse käärituse puhul on muda osa 50%, seejuures vajab 1 kg sisendi kääritamine protsessi toimimiseks 1 kWh elektrienergiat.

Pärast prügila sulgemist 2009. aastal tekkis Kuressaares vajadus leida lahendus biolagunevate jäätmete käitlemiseks. 2011. aastal käivitatigi reoveepuhastusjaama juures anaeroobne kääriti, kus hakkab toimuma reoveemuda ja biolagunevate jäätmete kooskääritamine. Suurima osa 110 tonnisest päevasest sisendist annab jääkaktiivmuda Kuressaare reoveepuhastist, järgnevad vadak, tapamajajäätmed ja eraldi kogutavad köögijäätmed, rasvapüüniste rasvad, kalatööstuse jäätmed jmt. Biojäätmete käitlusvõimsus on 140 000 t aastas. Teoreetiline arvutuslik aastane metaanitoodang võiks olla 1 242 667 m³. Kuressaare energiatootmise potentsiaal ainult reoveesettega on 84 kW, biojäätmete ja reoveesette kooskääritamisel aga 500 – 800 kW, seega vahe on ligi 10 kordne. Mida mitmekesisem ja protsessi häirivate komponentide vabam (mittelagunevad jäätmed, ebaühtlane fraktsioon jmt) on sisend, seda ühtlasem on tulemus. Arvestada tuleb kaasneva lämmastikukoormusega ning lämmastikuärastus- või taaskasutustehnoloogiate kasutamise vajadusega. Piiravaks faktoriks võib saada kääritusjäägi turupotentsiaal.

Biogaasilainel jätkas ka Sander Jahilo Tartu Ülikoolist analüüsides Tartumaa rohusilo ja sõnniku biogaasipotentsiaali ning tutvustades selle primaarenergeetilise olelusringi- ja ressursside ruumianalüüsi metoodika arendamist. Töö käigus analüüsiti ressursside paiknemist Tartu maakonnas, 4 mudelfarmile viidi läbi olelusringianalüüs. Ruumianalüüsi aluseks võeti PRIA andmed. Valimis olid farmid alates 300 loomühikust ja üle 0,3 ha põllud, mis on kantud põllumassiivide registrisse, kuid millele ei ole viimasel aastal ühtset pindalatoetust taotletud. Viimane võimaldas samal ajal kaardistada ka kasutusest väljas olevad kõlvikud. Mudelites eeldati, et uuesti võetakse kasutusele kuni 20% kasutusest välja jäänud maadest. Võimalike tulevaste biogaasijaamade asukohtadena valiti välja Laeva, Vedu, Vorbuse ja Teedla farmid, mille puhul mängiti läbi 2 stsenaariumi – monokääritamine ehk ainult sõnnik ja kooskääritamine ehk sõnnik koos siloga, kusjuures viimase osakaal oli 30% sisendist. Lisaks tehti transpordianalüüs (eeldati, et sõnnik saadakse otse farmist ning seda ei ole vaja transportida. Küll aga on seotud transpordikuludega silo lisamine protsessi). Töö tulemusena võib väita, et silo lisamine on energeetiliselt õigustatud võrreldes monokääritamisega. Suurfarmide juurde biogaasijaama rajamine on tänu mastaabiefektile oluliselt tõhusam kui väikefarmides. Oluline on silmas pidada kohaspetsiifilisi tingimusi. Väike biogaasijaam suudab töödelda kuni 10 000 t vedelmassi aastas, suur biogaasijaam üle 20 000 t/a. Tutvustatava uuringu käigus majandusanalüüsi ei tehtud.

Risto Ilvese (EMU) ettekanne käsitles bioetanooli kasutamist diiselmootorites. Tutvustati bioetanooli omadusi, võimalusi selle kütuse kasutamiseks diiselmootorites, bioetanooli mõju diiselmootori heitgaasidele ja mootori toitesüsteemile. Katsetes kasutati kütusena bioetanooli alkoholisisaldusega 96%. Diiselmootorites kasutamise probleemidest tuleks välja tuua kõrge isesüttimise temperatuur, veesisaldus, bioetanooli halvad määrimisomadused, fossiilkütuste ja õlidega mittesegunemine ning raskendatud külmkäivitus. Selleks, et bioetanooli siiski saaks kasutada, on kaks võimalust – mootori ümberehitamine, sh surveastme tõstmine kuni 28ni, et etanool hakkaks iseenesest süttima, või kahe toitesüsteemiga diiselmootori kasutamine. Üks selline katsemootor on kokku pandud EMÜ Tehnikainstituudis. Heitgaaside analüüs näitab, et võrreldes diiselkütusega on kõik bioetanooli heitmenäitajad oluliselt madalamad, va süsivesinikud. Katsete tulemusena võib väita, et bioetanool on perspektiivikas diiselmootori kütus, millel on diiselkütusega võrreldes oluliselt väiksem negatiivne keskkonnamõju. Enamus probleeme võib tekkida toiteaparatuuris seoses korrosiooniohuga.

Rünno Lumiste (TTÜ) andis ülevaate oma reisidest Mecklenburg-Vorpommerni liidumaale (endisel Ida-)Saksamaal. Tegemist on Saksamaa mõistes suhteliselt vaese ja hõredalt asustatud piirkonnaga, millel on märkimisväärne turismipotentsiaal ja tuuleressurss. Hetkel on käigus 1500 maismaatuulikut. Taastuvenergeetika vallast on arenenud mitmed seadmeid tootvad ettevõtted, arenemas on infrastruktuuri teenindav sektor, vajalikud koolitus- ja teadus- ning arendusasutused. Oluliselt on arengule kaasa aidanud suur vajadus energia järele ning poliitiline surve keskkonna kaitsmiseks ning töökohtade loomiseks. Samas on olemas piisav kohalik kompetents ning tasemel insenerikaader.

Pärastlõunane sessioon pakkus kõigepealt 4 ettekannet solaarenergeetikast. Annika Päsik Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist alustas ülevaatega ehitisintegreeritud fotoelektriliste päikesepaneelide tootlikkusest ja majanduslikust tasuvusest Eesti kliimas. Uuring viidi läbi 124 m² eramajas, mille aastane elektrienergiatarbimine on 4 MWh. Küttekulu ei ole arvesse võetud. 45 ° kaldenurgaga katus on suunatud lõunasse. Võrreldi nii võrku ühendatud kui autonoomset süsteemi. Elamu katusel ja fassaadil katsetati 6 kW võimsuse katmiseks kolme eritüüpi PV paneelidega, neist üks variant oli toodetud vahveltehnoloogiaga ja kaks õhukesekihilise tehnoloogiaga. Lääne-Eestis on päikesekiirguse hulk umbes 10% suurem kui Ida-Eestis, ulatudes 1200 kWh/m².

Süsteemi hinnast moodustab kõige suurema osa paneeli hind, ehk 60%, autonoomse süsteemi puhul on paneelide maksumuse osa hinnas 44%, sellele järgnevad akud 24%. Kõige optimaalsem kaldenurk on 42° lõuna suunas. Fassaadiinstallatsioonide energiatoodang on ligi 25% madalam kui katuseinstallatsioonidel. Kadmium-telluriid süsteemi puhul tuleb 10 ja 20 aastase tööperioodi kohta madalaim tasandatud elektrienergia hind (võrku ühendatud süsteemi puhul 0,21 €/kWh, autonoomse süsteemi puhul 0,31 €/kWh). Edasised katsetused võiksid Eesti oludes seetõttu jätkuda eelkõige CdTe paneelidega.

Veli Palge EMÜst jätkas päikesepaneelide teemaga, analüüsides fikseeritud asetusega päikesekollektori ja päikest järgiva päikesekollektori energiasalvestuse erinevusi. Seisukohta, et meie klimaatilisi tingimusi ja pilvisust arvestades oleks maksimaalse tulemuse saavutamiseks otstarbekas paneelid suunata pigem veidi ida poole ning järgida päikest, põhjendas ettekandja rohkete skeemide ja graafikutega.

Meeli Hüüsi (TTÜ) ettekanne andis ülevaate Eestis täna kasutuses olevatest päikesesüsteemidest ja nende käitamisest. Eestis on kõige otstarbekam kasutada päikesekiirguse muundamisseadmeid tarbevee soojendamiseks ning kütte- ja jahutussüsteemide toetava võimalusena. Seadmete müügi ja paigalduse osas on välja kujunenud koostöökontaktid Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Rootsi, Hiina ja USA ettevõtetega. Mitme pilootprojekti hulgas nimetati Vändra haiglat, EMÜ Tehnikainstituuti, Rõuge lasteaed-koolimaja, Keila SOS lasteküla, Tallinnas Tedre 10, Mustamäe 181, Räägu 10A asuvaid elumaju ja Nõmme sotsiaalmaja Kauge 4. Päikesekollektorid on paigaldatud veel lasteaeda Kaseke Valgas, korruselamule Järvakandis, Jõhvi lasteaeda Pillerkaar, TÜ Botaanikaaeda, Mäetaguse hooldekodule, Võru Kutsehariduskeskuse Tehnomajale Väimelas, kui nimetada vaid suuremaid süsteeme.  Kuid mitte ühegi puhul pole päikeseküttesüsteemi tööd analüüsitud, sest puuduvad tehnilised võimalused vajalike parameetrite mõõtmiseks ja salvestamiseks. Kõige uuem käiku antud projekt on Kõrveküla lasteaed Tartumaal, kuhu paigaldati 40 päikesepaneeli ja 5 kW võimsusega tuulegeneraator lasteaia energiavajaduse osaliseks katmiseks alternatiivsete energiaallikatega, mis annab kokku 221 MWh aastas. Kui võrrelda plaatkollektoreid vaakumtorukollektoritega, siis viimased sobivad Eesti oludesse paremini. Ka on neid mugav paigaldada nii katusele kui seintele. Süsteemi tasuvusajaks Eestis on keskmiselt 12-15 aastat. Kui süsteem annab nii sooja tarbevee kui varustab soojusega küttesüsteemi, võib tasuvusaeg langeda 8 aastani.

Päikeseenergeetika propageerimiseks on asutatud Eesti Päikeseenergia Assotsiatsioon, mille saamisloost andis ülevaate valdkonna grand old man Teolan Tomson. Esimeheks valiti Rein Pinn  Energogen OÜ-st. Assotsiatsiooni eesmärgiks on aidata kaasa päikeseenergia lahenduste laiemale kasutuselevõtmisele Eestis. Samas loodetakse muutuda nõuandvaks keskuseks, kelle abil vähendada vigu ja valesid investeeringuid. Kindlasti ei ole mõtet ehitada kalleid süsteeme kohtadesse, kus puudub tarbimine. Koolimajale, kus suvel tarbimine puudub, ei ole mõtet päikesekollektoreid paigaldada.

Viimase, nn poliitilis-majandusliku sessiooni avaettekanne oli MKM energeetika asekantslerilt Einari Kiselilt, kes heitis pilgu taastuvenergia riiklikele eesmärkidele ja nende täitmisele. Ettekandes käsitleti ka taastuvelektri toetusi ja projektide tasuvust. Eesmärgid on otseselt seotud taastuvenergia direktiivis Eestile seatud eesmärkidega. Aastaks 2020 peaks taastuvenergia osakaal energiatarbes tõusma Eestis 25%ni. 2009. aastaks oli saavutatud 22,8%, mille osaliselt aitas kaasa masu tõttu oluliselt vähenenud energiatarbimine ning samal ajal kasvanud taastuvenergia tootmine. Taastuvate kütuste osakaal transpordis on hetkel napp 1%, kuid 2020. aastakse on meile seatud eesmärgiks 10%. Kogu energiatarve, st elekter, soojus ja transpordikütused, on hetkel 37 TWh. Aastaks 2020 on prognoositud selleks näitajaks 40-45 TWh, kuigi energiatõhususe eesmärgiks on hoida energiatarve 2010. aasta tasemel. 25% taastuvenergia osakaalu saavutamiseks peaks 9,3 – 11,1 TWh olema toodetud taastuvatest energiaallikatest. Transpordi energiatarve on praegu umbes 10 TWh. 10% saavutamiseks peaks seega 1 TWh tulema taastuvatest energiaallikatest. Soojuse tootmiseks kasutatakse juba praegu 7,3 TWh taastuvenergia allikaid, elektritootmisel on vastav näitaja 1 TWh. Tuuleenergia osakaaluga elektritarbes, mis on kogutarbimisest üle 3,5%, on Eesti tõusnu EL riikide hulgas 9. kohale. Seega oleme ka maailma kontekstis esikümnes. 2012. aasta lõpuks, kui  lähevad käiku hetkel ehitamisel olevad projektid, tõuseb tuuleenergia osa 3,5lt 6%ni, mis võiks Eesti paigutada Euroopas 6. kohale.

Üldise pildi veelgi paremaks muutmiseks tuleks rakendada meetmeid taastuvenergia osakaalu suurendamiseks transpordis. Hetkel on taastuvenergia osa tarbijahinnas 0,7 senti/kWh. Samade toetusskeemide jätkumisel peaks aastaks 2020 tõusma taastuvelektri osa 1,7 sendini kWh.

EL kontekstis on projekti investeeringutasuvus elektri tootmisel mõistlik, kui ta jääb vahemikku 10-11%. Eestis analüüsitud projektidest näiteks tuulepargi puhul on see näitaja 13-13,5%, väikesed koostootmisjaamad jäävad 10% piiridesse, 10 MW koostootmisjaamad saavutavad tasuvuseks 13,5-14%, suured koostootmisjaamad ületavad 16%.

Olemasolev potentsiaal võimaldaks toota oluliselt rohkem taastuvenergiat kui praegune siht – 25%. Perspektiivsed on tuulepargid maal ja merel, maasoojuspumbad, puidu kasutamine katlamajades ja elektrijaamades. Vastavalt EL reeglitele oleks võimalik see osa taastuvenergiast, mis ületab 25% kohustuse, müüa riikidele, kes oma eesmärki saavutada ei suuda. Sel juhul aeglustuks tarbijahinna tõus ja osa toetusskeemi kuludest kompenseeriksid teised liikmesriigid. Seega tuleks välja töötada 25% eesmärki ületava energiakoguse müügistrateegia. Biomassi lisamine Narva jaama kateldesse võimaldaks saada täiendavalt 1,5 TWh taastuvelektrit, maismaa tuuleparkide potentsiaal on 0,5 TWh, meretuuleparkidel 2,5 TWh. Hetkel on toetus fikseeritud summa ning ei sõltu elektrienergia turuhinnast. Koos elektrituru avanemisega on tõusmas ka elektri turuhind. Paljudes liikmesriikides on hakatud kasutama skeemi, mille puhul on fikseeritud maksimaalne summa, mida makstakse iga kWh kohta tarbijatele ning toetuse maht arvestatakse selle maksimaalse koguse ning turuhinna vahena igas tunnis. Sarnase loogika on MKM välja pakkunud ka Eesti ettevõtjatele. Tänane toetusmäär on umbes 10 senti kWh. Hüdrojaamadele ja keskmise suurusega biomassikoostootmisjaamadele oleks mõistlik tase 7,4 sendi juures kWh miinus turuhind, tuulikute puhul veidi kõrgem. Muude koostootmisjaamade puhul on see tase aga madalam. Alla 2 MW võimsusega tootjate puhul on ühiku maksumus tunduvalt kõrgem kui suurtel tootjatel. Seetõttu tuleks anda väikestele tootjatele lisaks taastuvelektri toetusele täiendavalt investeeringutoetust. Hetkel on sobiv toetusskeem KIKis juba avatud. Olemasolevat kogemust tuleks rakendada Struktuurivahendite järgmise rakendusperioodi ettevalmistamisel. Fikseerida tuleks maksimaalne kogus, mida aastas toetatakse. Hetkel võiks see olla 1200 GWh. Kui elektritarbimine kasvab kiiremini, tuleks ka maksimaalset toetatavad kogust suurendada. Sellise skeemi puhul oleks tuulikute tasuvus suurusjärgus 10%, biomassi puhul langeks see 6-7%ni. Kavandatud muudatuste korral jääks taastuvenergia toetuse summa elektri hinnas tänasele tasemele. Muudatusi tegemata jättes kasvaks see kaks korda suuremaks.

Rene Tammist Eesti Taastuvenergia Kojast jätkas teemat, analüüsides taastuvenergia hetkeseisu Eestis. Sissejuhatuseks tutvustas kõneleja suhteliselt uut, kõigest pool aastat tagasi asutatud organisatsiooni. 11 liikme hulgas on 5 energiatootjat, 4 assotsiatsiooni, 1 advokaadibüroo ja 1 eraisik. Taastuvenergia allikad, millega Kojas tegeletakse on vesi, tuul, päike, laine, tõus-mõõn, maasoojus, prügilagaas, heitveepuhastites eralduv gaas, biogaas ja biomass. 2009. aastal toimus taastuvenergia vallas hüppeline areng, kui lisandus 107,5 MW. Areng hakkas kulgema tõusvas joones alates 2007. aastast, kui elektrituru seadusesse kirjutati sisse taastuvelektri tootjate toetamise skeem. Käesoleva aasta lõpuks peaks taastuvenergia võimsusi olema juba 282,4 MW. Ka selles ettekandes rõhutati vajadust suurendada taastuvenergia osa transpordisektoris. Täna toetatakse Eestis olulisel määral ka fossiilsete kütuste kasutamist – 150 milj € tuleb CO₂ kvoodist. www.energy.eu annab täieliku ülevaate taastuvenergia toetustest liikmesriikides. Põhiliselt on tegemist investeeringutoetustega, mis aitavad turule uusi taastuvenergia tehnoloogiaid. Mastaabiefekt toob omakorda kaasa tehnoloogiate odavnemise. Sellised toetused on kehtestatud 23 liikmesriigist 27st. Lähinaabritel on kasutusel ostukohustuse laadsed süsteemid. Kui meil hakkab kasvama põlevkivist õli tootmine, võiks ressursimaksuna laekuvast summast toetada taastuvenergeetika arengut ja investeeringuid, mitte kasseerida kõike tarbija taskust. Enne kui käivitada uusi tootmisvõimsusi, tuleks jõuliselt panustada energiasäästu ja energiatõhususse.

Mihkel Härm, kes esindab Maailma Energeetika Nõukogu, püüdis tekitada kõiki huvigruppe tasakaalustava tervikpildi. Üldist huvi pakub taastuvenergeetika areng ja madal energia hind. Sissejuhatuseks tuleks ühtlustada taastuvenergia toetused kõikides liikmesriikides. Eestil on ilmne looduslik konkurentsieelis. Samas puuduvad reeglid muudatuste tegemiseks. See aga pole takistanud vahemikus 2003 – 2013 viis korda reegleid muuta. Praegune fikseeritud toetus ja ostukohustus on ajale jalgu jäänud. Tänapäevasemaks lahenduseks oleks garanteeritud müügihind, mis koosneks turuhinnast ja toetusest. Toetust makstakse ainult siis, kui turuhind on negatiivne, ehk tootmine ületab nõudluse. Piirata tuleks aastane toetatav toodangukogus. See soosiks madalama omahinnaga tootjaid. Fossiilkütuste toetamine investeeringutoetusena oleks õigustatud ainult varustuskindlust tagavatele jaamadele. Toodangu alusel fossiilkütuste toetamine on lubamatu. NIMBY ehk not in my backyard probleemi lahendamiseks peaksid maaomanikud saama tuulikute püstitamisel maarenditulu. Kohalikele omavalitsustele peaks aga laekuma nn tuuleenergiamaks. Kui kohalikul tasandil tekib materiaalne huvi projektide vastu, raugeb ilmselt ka vastuseis uutele tuuleparkidele. Samas suurendavad täiendavad maksud tootja kulu, mille peab omakorda tarbija kinni maksma. Eestis keskendutakse liialt elektrile, eelkõige tuuleparkidele. Biomass on oluliselt odavam alternatiiv. Ka toetuste jagamine võiks olla pigem tehnoloogiapõhine. Positiivsena toodi ettekandes välja Eestis kehtiv tootja bilansivastutus. Tulevikku vaadates tuleks piirata ühiskonnale tekkivat kulu. Aadressil www.wec-estonia.ee on võimalik alla laadid taastuvenergia raport, kus antakse ülevaade nii elektri, soojuse kui transpordisektorist ning vaadeldakse teemat laiemalt.

Järgnenud elavast diskussioonist jäid kõlama mitmed mõtted:

• Aastaid tagasi tõi taastuvenergia nõukogu juba välja, et aastaks 2050 võiks taastuvate osa Eestis olla 75%.
• Praegu ületab elektriarves ülekande osa tarbitud elektri eest makstava osa, mis sunnib mõtlema hajaenergeetika eelistele ja suurtest jaotusvõrkudest loobumise kasuks.
• Tuumaenergeetika ei ole Eesti jaoks vastuvõetav alternatiiv. Eesti on liiga väike ja inimfaktori osa riskides on liiga suur.
• Välisinvestor tuleb taskuga ja lahkub seljakotiga.
• Elektrivarustussüsteemide omand tuleks üle vaadata ning kutsuda üles üldrahvalikule omandamisele. Omanikud peavad olema oma inimesed, muidu läheb raha riigist välja.
• Taastuvenergia on siiski seotud suurte riskidega.
• Bioenergia kui termin on hakanud kaduma, sh ka ametlikust retoorikast.
• Ida-Virumaa võiks olla pilootpiirkond ja taastuvate energiaallikate pioneer, seda enam et põlevkivielektrilt on tegevus nihkumas põlevkiviõli tootmise suunas.
• Pole välistatud, et juba aastaks 2020 on taastuvate osakaal 50%.
• Ainuke problemaatiline sektor on transport.
• Energiatarbimine on otseses seoses majanduskasvuga – maailmas arvestatakse, et 1% majanduskasv toob kaasa 0,3-0,5% energiatarbe kasvu. Eestis on majandus kasvanud viimase 10 aastaga umbes 70%, samas energiatarbimine on jäänud enam-vähem samale tasemele, kasvades vaid 5%. Hiinas seevastu on majanduskasv 10% aastas, energiatarve kasvab aga 11-12% aastas.
• Taastuvenergeetikas on oluline regionaalne koostöö.
• Taastuvenergia areng on oma olemuselt regionaalne programm.
• Investeeringutoetused tulevad pärast 2013. aastat ehk struktuurivahendite järgmisel rahastusperioodil.
• Kui riik roetaks infrastruktuuri arendamist, tuleksid ka alternatiivsed transpordikütused turule.
• Alternatiivkütuseid kasutava ühistranspordi arendamisele tuleks rohkem tähelepanu pöörata.
• LNG on transpordisektoris konkurentsivõimelisem kui energiatootmisel.
• Biogaasijaamade rajamisele peaks riik õla alla panna. Taastuvenergia tegevuskavas on meede jaotusvõrkude vastavusse viimine elektrienergia hajatootmise vajadustega. Rahastamine pidi tulema muudest riigieelarvelistest vahenditest ja toetustest vastavalt Elektrituru seadusele.

Üle 200 inimese, kes Eesti taastuvenergeetika probleemide arutamiseks ja saavutuste tutvustamiseks igal aasta Tartusse kokku tulevad ja omalt poolt olukorda parandada püüavad, annavad lootust, et me teeme nüüd ja tulevikus õigeid ja põhjendatud valikuid ning säilib taastuvenergia sektori jätkusuutlikkus ning koos sellega tasakaalustub regionaalne areng.

Eesti Maaülikooli Taastuvenergia Keskus on teinud ära tohutu töö järjepidevuse hoidmisel ja konverentsi materjalide süstematiseerimisel ning kõigile kättesaadavaks tegemisel. Keskuse kodulehelt saab alla laadida kõik kogumikud (http://tek.emu.ee/teuk-konverentsid/teuk-kogumikud/)  ja viimase viie konverentsi sh TEUK XIII ettekanded (http://tek.emu.ee/teuk-konverentsid/teuk-ettekanded/teuk-xiii-ettekanded/).

Maria Habicht
SA Archimedes
7 RP energeetika valdkonna konsultant
7 RP transpordi (sh lennundus) valdkonna konsultant
E-post: maria.habicht@archimedes.ee