2015. aasta suvel uuriti BONUS INSPIRE projekti käigus Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi teadlaste kaasabil enam kui 1500 kala mao sisu, et teada saada liikide toitumiseelistuste kohta – kirjeldab tehtud uuringut merebioloog Riina Klais Zooloogid 2.0 blogi vahendusel.

Kilu ja räim – Läänemere peamised töönduskalad

Kilu ja räim on Läänemere kaks kõige olulisemat töönduskala. Mõlemad on väikesepoolsed, näevad sarnased välja, söövad arvatavasti sama toitu. Nad ka käituvad sarnaselt – liiguvad parvedena ja toituvad peamiselt veesamba ülemistes kihtides elavast loomsest hõljumist.

Kuid nende arvukused Läänemere kirdeosas (Gotlandi saarest Saaristomereni ja Soome lahes) on viimastel aastakümnetel käinud eri jalga. Alates 80ndate keskpaigast on kilu olnud neil aladel väga arvukas ja räim, vastupidi, üsna nirus seisus.

Kilu ja räime kogumine maosisu analüüsideks. Autor: Ain Lankov.

Muutused toiduahelas

Kilu arvukuse järsku tõusu seletati peamiselt tursa, kilu põhilise loodusliku vaenlase, populatsiooni kokkulangemisega umbes samal ajal. Turska võib praegu leida vaid Läänere edelaosast, samas kilu arvukus tõusis just Läänemere kirdeosas, kust tursk taandus.

Ühe liigi arvukuse äkiline tõus toob tihti kaasa toidukonkurentsi liigi enda isendite vahel (tihedussõltuvus). See juhtus ka kiluga: seal, kus tema arvukus kõige rohkem kasvas, vähenes järsult ka tema kasvukiirus. Kuid suure arvukuse pärssiv mõju kalade kasvule ei piirdunud ainult kilu endaga, vaid laienes ka räime kasvukiirusele. See lubas ühtlasi arvata, et need kaks liiki omavahel toidu pärast võistlevad.

Kilu suure arvukuse kahjulikku mõju räime kasvule näitab negatiivne seos nende kahe muutuja vahel ajas. Kuid tegelikult toidukonkurentsi tuvastamiseks on vaja tõendit, et need kaks liiki koos liikudes tegelikult ka sama toitu söövad. Vastavad uuringud võeti ette BONUS INSPIRE projekti raames Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi poolt.

Mida menüüst leida võib?

Peamiselt tillukesi koorikloomi, eriti aerjalgseid – nemad olid kõige tüüpilisem leid mõlema kala magudest. Sealjuures oli näha, et mõned aerjalgsete liigid olid kaladele suupärasemad kui teised. Eriti sellised liigid nagu ahaskoodik ja koodik, keda kalade magudes esines oluliselt rohkem kui merevees loomse hõljumi hulgas.

Kilu menüü oli pisut mitmekesisem. Nende liikide nimekiri, keda kilu magudest leiti, oli pikem, ja ka ühest maost leiti keskmiselt rohkem liike kui räimelt. Ka toidu leidmisel oli kilu veidi edukam – kolm kilu neljast olid midagi söönud, samas kui iga teine räim oli täitsa tühja kõhuga.

Ahaskoodik – Läänemere kilu ja räime meelistoit. Autor: Riina Klais.

Toitu napib

Samas oli näha, et toidupuudus kimbutas nii kilu kui räime: mõlema kala maod olid rohkem täis seal, kus toitu vees tihedamalt oli. Toidu mitmekesisus sealjuures kasuks ei tulnud – mida liigirikkam ja mitmekesisem toiduvalik oli, seda raskem oli kilul ja räimel oma meelistoitu leida. Ahaskoodiku või koodiku monokultuurid olnuks ilmselt kilu ja räime jaoks kui unistus.

Sellist tüüpi detailsed toitumisuuringud on aja- ja töömahukad, kuid need on ka ainus viis teada saada, millised on meie töönduskalade jaoks olulised ressursid, kui tihedalt nad omavahel konkureerivad ja kui tugevalt toit nende kasvu piirata võib.

Käesoleva töö tulemused ilmuvad peatselt ka teadusajakirjas ICES Journal of Marine Science.