Sotsiaal- ja humanitaarteaduste valdkondade ülesusest ja mõjust

20. detsembril arutati Tallinnas Roseni Tornis mitmeid sotsiaal- ja humanitaarteadlasi (=SSH) erutavaid küsimusi. Kutsutud ekspertpaneeli liikmetel oli palutud eelnevalt mõelda, kuidas haakuvad sotsiaal- ja humanitaarteadused rahvusvahelisse koostöösse, kas see on uurimisvaldkonna loomulik osa või hädavajalik nappide rahastusvõimaluste turgutamiseks. Kuidas suhestuvad sotsiaal- ja humanitaarteadused mõju hindamisse, mis on üldse SSH ühiskondlik mõju? Kas Euroopa Komisjoni suund kuulutada SSH nn valdkondade üleseks teemaks on kasulik SSH arengule?

Diana Eerme (TÜ riigimajanduse ja majanduspoliitika õppetool) varajane kogemus rahvusvahelise koostöö valdkonnas on seotud eelkõige Ameerika Ühendriikidega, kus ta sajandi algul töötas ja õppis Maailmapangas ning Columbia ülikoolis. Hetkel on ta seotud väga huvitava COST võrgustiku projektiga „European Network for Research Evaluation in the Social Sciences and the Humanities =ENRESSH). Oma ettekande suunas ta eelkõige tulemuste hindamise ja mõõdikute teemale. Seda eelkõige majandusteadlase aspektist. Esmalt tõstatas ta õhku küsimused:
Kas soovime muuta ja mõõta? Kas mõõdame seda, mida soovime muuta? Kuidas mõõta jätkusuutlikkust rahvusvahelises koostöös? Kuidas kõrvalmõjudega arvestada? Mõju hindamisel tuleb arvestada, mida tähendab “mõju” ja kuidas see suhestub “muutusega”. Probleemid on tekkinud mõju uurimisega eri tasanditel. Mõju ulatus (nt sisemine versus välismõju). Kuidas määratleda lühi- ja pikaajalist mõju? Kas nt aastapikkune on lühiajaline?[1] Mõiste “sotsiaaltulemuste arvestus” on laiem kui traditsiooniline majanduslik tulemus ning ka laiem kui rahvamajanduslik tulemus. Kasutatakse  lähenemisviise: heaoluefektide põhine versus indikaatorite põhine mõju. Viimase puhul (a) tasakaalustatud tulemuskaart, (b) kolmikdimensioonil põhinev näitajate valik – laiem näitajate ring (triple bottom line – people, planet, profit).
Oma ettekande lõpus heidab õhku Leho Tedersoo näitel[2] põhineva seisukoha, kus mõju hindamisel tuleks arvestada ka seda, et rahastuseta jäänud väga heade hinnetega taotluse ettevalmistamiseks on kulunud tuhandeid töötunde.

Kristiina Laurits
esindas konsultatsioonifirmat Civitta, kes  lisaks tellimustööna taotluste kirjutamisele osaleb ka ise projektides. Hetkel on nad kaasatud kahte SSH suunalisse projekti – DANDELION ning HubIT (koordinaatorid).

DANDELION raames aitavad nad kaasa projektide kommunikatsioonistrateegia väljatöötamisele ning mõjude hindamisele. Siin on nad välja töötanud nn mõjuvalmiduse mudeli (Impact Readiness Mode =IRM), mis võimaldab ka juba käigus olevas projektis kitsaskohti kaardistada. IRM ei paku välja juba saavutatud mõju konkreetset mõõdikut vaid nö valmiduse indikaatori, mis näitab, kui suur on valmidus/võimalus teadustulemuste mõju saavutamiseks.

Rääkides SSH-st kui valdkondade vahelisest lähenemisest, nõustus Laurits sellega ainult teatud tingimustel: a) SSH-l peab olema tööprogrammides selge roll, mitte ainult mõju-, turu- ja teostatavusuuringute tegija; b) SSH-l peab olema määratud konkreetne eelarvemõõdik, kui palju eelarvest peab olema kulutatud SSH-s osalemise peale; c) SSH-le peab siiski säilima ka konkreetne selle valdkonnapõhine rahastamine eraldi programmina.

Arutelus tõstatus küsimus ka Eesti väikesest kogukonnast – erinevatesse tegevustesse, projektidesse, aruteludesse kaasamisel pöördutakse ikka ja jälle ühtede ja samade inimeste poole, kes on juba väsinud kaasamisest.

Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhataja, Eesti uuringute tippkeskuse juht, mitmete rahvusvahelist koostööprojektide koordinaator) rääkis oma ettekandes hea teaduskeskkonna tähtsusest, mille puudumisel on teaduses ka keskmist taset hoida väga raske. Interdistsiplinaarsus on märgatav ka humanitaarteaduste endi vahel ning siin tuleb lahendada erinevaid probleeme (näiteks erinevused terminoloogias, meetodites, materjalides, teemade ajatamises). Ühiskonna mõju hindamisel tuleb arvestada erinevate tasemetega (kohaliku ja globaalse vastumõju; teadus vs õpikud jne). Küllaltki tihti tunnetavad  humanitaarteadlased survet ühiskonna poolt – nn müüdivajadus.

Marge Unt (Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste sotsiaaluuringute keskus) koordineerib Horisont 2020 projekti „Noorte sotsiaalne tõrjutus Euroopas” =EXCEPT, mille konsortsiumisse kuulub 62 teadlast 9 maalt. Ta tõstatab sama probleemi, mis käis läbi eelnevalt Diana Eerme ettekandes. Selles voorus oli 38 projekti üle lävendi ja 2 said toetuse. Kui palju ressurssi kulus 36 ülejäänud korraliku taotluse tegemiseks? Toetuse saamise väike tõenäosus on üks mõttekohti. Kas me oleme Eestis võimelised püsivalt sellises olukorras olema? Ettekandja suhtus küllaltki skeptiliselt SSH-sse kui horisontaalsesse teemasse tulevases raamprogrammis. Tähtis on pidada meeles, et SSH on ka eraldiseisev valdkond, mis vajab jätkuvat rahastamist, mitte ainult olla panustaja teise valdkonna projektides, mis võib viia SSH kui valdkonna eelarve kahanemiseni.

Rääkides oma projektist tõi ta välja mõtlemapaneva aspekti – pensionisüsteemid ja noored. Näiteks ERC grandisaajate puhul on rõhutatud, et nad on alustanud oma rännet juba koolipingist. Pikemas perspektiivis võib see mõjutada nende noorte inimeste tulevikku hetkel mitteolulisena tunduvast vaatenurgast  – oma pensionifondi peab kasvatama hakkama väga varakult.

Liisi Keedus (Tallinna Ülikool, Humanitaarteaduste instituut) on üks kuuest Euroopa Teadusnõukogu grandi saajast Eestis.[3]  Nagu ta ise tõdes, on kogu tema eelnev teaduskarjäär olnud rahvusvaheline – ta on kaitsnud oma magistrikraadi Kesk-Euroopa Ülikoolis, doktorikraadi Firenzes asuvas Euroopa Ülikoolis, järeldoktori teinud Helsingi Ülikoolis ning töötanud York’i ülikoolis.
Rääkides rahvusvahelisest koostööst rõhutas ta, et ainult rahale orienteeritud projektid ei ole jätkusuutlikud ja rahulolu tekitavad. Ka edu toonud ERC 5 aastane projekt „Between the Times, Embattled Temporalities and Political Imagination in Interwar Europe“ käsitleb teemat, millega ta niikuinii oleks tegelenud. Samas nentis ta, et võrreldes üksi toimetamisega võtab koostöö aega. Samuti on vaja projekti kirjutamiseks tagalat, et rahulikult kirjutada. Loodetav grandi suurus ei tohiks olla määravaks mõjuriks. Näiteks Yorki ülikoolis tuleb vaid 3% teadusrahast raamprogrammidest. Eestis tehakse palju rahvusvahelist koostööd, selles kindlasti probleemi ei ole. Raske on kaasata inimesi just Eesti sees. Raske on teha koostööd ülikoolisiseselt ja Eestis üldse. Ka SSH interdistsiplinaarsuses näeb väljakutset, seda eelkõige läbi õpetamise. Siin näeb ka Eesti nõrkust – aina vähem jõutakse õpetada. Kuhu kaob PISA mõju? Kas kõrgharidusse? Tundub, et mitte.


Seminari teises pooles andsid Eesti Teadusagentuuri raamprogrammi konsultandid ülevaate, millised on need valdkonnaülesed teemad, kuhu on oodatud SSH panust. 2016.-2017. a. tööprogrammides oli 41% teemadest märgitud sobivaks SSH-le, Erinevate programmide hindamispaneelides kasutati SSH eksperte. Siit tuli ka H2020 vahehindamise üks soovitustest, kus rõhutati, et need programmide teemad, kus on rõhutatud SSH osalust, peaksid ka sisuliselt seda võimalust pakkuma. Valdkondade lõikes oli kõige enam võimalusi majanduse (26%), politoloogia ja avaliku halduse (17%) esindajatel, samas kui inimese geograafia/ demograafia, sotsiaalne antropoloogia ja humanitaarteadused on jätkuvalt alaesindatud. 2018.-2020. aasta tööprogrammides on võimalus osaleda järgmistel SSH valdkondadel (teemade arv):

Seminari ettekanded ning lisamaterjalid on kättesaadavad: http://www.etag.ee/uritus/seminar-sotsiaal-ja-humanitaarteadused-rahvusvahelises-koostoos-2/

Vaata ka 20. detsembril 2016. aastal Eesti Rahva Muuseumis toimunud seminari “Sotsiaal- ja humanitaarteadused rahvusvahelises koostöös. Valikud ja võimalused“   ning „Eesti Teadusagentuur võõrustas EL eesistujana Euroopa TAI hindamiseksperte”  https://uudiskiri.etag.ee/2017/10/eesti-teadusagentuur-voorustas-el-eesistujana-euroopa-tai-hindamiseksperte/ materjale.

Lõpetuseks.
Seminar võeti kokku tõdemusega, et kui SSH kogukond tahab midagi teha oma valdkondade heaks, siis peab ta seda kohe tegema – järgmise raamprogrammi ettevalmistused käivad juba täie hooga. Samas on näidanud senine kogemus, et raamprogrammi suhtumised kanduvad kiiresti üle ka riikide tasandile. Eestis on registreeritud 28 erinevat erialaseltsi, aeg oleks oma sisekaemuselt liikuda laiema pildi poole ning püüda panustada ka Euroopa tasandil. Ehk nagu ütles nn Lamy grupi liige professor Milena Žic-Fuchs: „ Sotsiaal- ja humanitaarteadlastel on paindliku mõtlemise ning raamidest väljatuleku tingimustes võimalus mängida võtmerolli uues raamprogrammis. On aeg seista humanitaar- sotsiaalteaduste eest!“[4]

Eesti Teadusagentuur võttis endale kohustuse kutsuda jaanuari lõpul kokku kõigi nende organisatsioonide esindajad ning teha kõik endast olenev, et ka Eesti sotsiaal- ja humanitaarteadlased esitaksid oma selged seisukohad.

Ülle Must
Eesti Teadusagentuur
ulle.must@etag.ee 

[1] Vt Ukrainski, K, et al (2017). Ülikoolide mõju väikeriigi ühiskonna ja majanduse arengule. RiTO 36/2017.

[3] Eesti teadlastest on pälvinud ERC grandi  etnobotaanik Renata Sõukand (jätkab oma teadustööd Itaalias), taimefüsioloog Ülo Niinemets, õigusteadlane Lauri Mälksoo, biomeditsiini alal Tambet Teesalu ja bioloog Mart Loog.

Kommenteerimine on suletud