Michael Arentoft Euroopa Komisjonist esitas oma ettekande alguses mitmeid mõtlemapanevaid näiteid. Kui 2000. aastal moodustas T&A investeeringutest EL 25,8%, US 37,6% ning Hiina 4,6%, siis aastal 2013 oli olukord tublisti muutunud – EL 20,3%, US 28,1%, Hiina 19,4%. Sama muutus on toimunud ka enamviidatud publikatsioonide osas. Aastal 2000 oli proportsioon selline: EL 33,2%, US 41,2% ning Hiina 2,6%. Aastal  2013 – EL 32,1%, US 30,8%, Hiina 11,9%.

Ligi 50% teaduse ja innovatsiooniga tegelevast inimpotentsiaalist elab väljaspool Euroopa Liitu, USAd ja Jaapanit. Enam kui 70% teadmisi luuakse väljaspool ELi. Arvatakse, et 10-15 aasta pärast  tuleb 90% maailma kasvust väljastpoolt ELi.

Selle informatsiooni põhjal valmistati ette ka ELi rahvusvahelise koostöö strateegia[2], mille põhieesmärgiks on suurendada ELi mõju rahvusvahelises teadus ja innovatsiooni koostöös. Kontsentreerutakse kahele tahule: a) koos lahendada globaalseid ühiskondlikke probleeme ning b) toetada ELi välispoliitikat. Strateegia täitmist jälgitakse pidevalt, senini on ilmunud kaks raportit ning vastavalt sellele on kokku lepitud järgmised suunad. Viimane rahvusvahelise koostöö teekaart ilmus 2016. aasta lõpus[3].

Rahvusvahelise koostöö prioriteedid on siin jagatud kolme regionaalsesse gruppi:

1)       ELi laienemine ja Euroopa naabruspoliitika
Siin on arutelu all, milline võiks olla assotsieerumise uus tulevik – milline riik võiks taotleda, milline võiks olla assotsieerunud riigi rahaline kontributsioon, kui suures ulatuses võiks raamprogramm nende jaoks avatud olla.

2)       Tööstusriigid ja tärkavad majandused[4]
Iga riigi puhul on paika pandud koostöö prioriteedid. Näiteks Hiina puhul on selleks toit, biomajandus, säästev linnastumine, kõrgtehnoloogiline lennundussektor, energia, biomaterjalid ning veeprobleemide lahendamine. India puhul on prioriteediks tervis, vesi, energia, arukad linnad, toiduga kindlustatus, säästev põllumajandus ja metsandus, teaduskoostöö mere- ja siseveekogude uurimisel, biomajandus, nanotehnoloogiad ja kõrgtehnoloogilised materjalid. Venemaa puhul nenditakse, et siiani on ta EL naabritest kõige olulisem teaduskoostöö partner. Piiravad meetmed Venemaa suhtes, mis kehtestati peale Krimmi annekteerimist ning Ida Ukraina destabiliseerimist, ei mõjuta teaduskoostööd, välja arvatud teatud tehnoloogia valdkondades, mis on seotud avamere nafta ja gaasi uuringutega ja sõjaliste rakendustega.

3)       Arengumaad ja regioonid[5]
Vaatamata sellele, et Horisont 2020 tööprogrammides on teemade arv, kus on soovitatud rahvusvahelist koostööd, kasvanud, olid tulemused kahel esimesel aastal väga kesised. Võrreldes 7. raamprogrammiga, kus rahvusvahelisi partnereid oli 4,9% projektides, oli see H2020s 2,4%. Üheks  põhjuseks oli see, et H2020 muutusid peamiste kolmandate riikide (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Mehhiko) rahastamise reeglid. Kindlasti mõjutasid osalust konfliktid ja sotsiaal-poliitilised arengud ELi naabruses. Võrreldes 7. raamprogrammiga oli H2020s rahvusvaheline koostöö soovitusliku iseloomuga mitte kohustuslik.

Olivier Steffen, Prantsusmaa haridus ja teadusministeerium, SFIC liige

Rahvusvahelise teadus- ja tehnoloogia alase koostöö strateegiline foorum (Strategic Forum for International Science and Technology Cooperation =SFIC)  on Nõukogu nõustav grupp, mis koosneb liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni esindajatest. Et saada parem ülevaade erinevatest komisonidest, esitame alljärgneva joonise.

Joonis 1. Euroopa teadusruumi komitee (ERAC) ja sellega seotud rühmad

Joonis 1. Euroopa teadusruumi komitee (ERAC) ja sellega seotud rühmad

Ettekandja põhietteheide Horisont 2020le oli, et tegelikkuses näeme tugevat kontrasti üldsõnalise „avatuse“ ja tegeliku kolmandate riikide kaasatuse vahel.

Ettekande peamised sõnumid olid:

–          kui tahame saavutada H2020 eesmärgid, siis peame tegema rahvusvahelist koostööd
–          kuna kolmandate riikide osalus on H2020 tunduvalt kahanenud, siis tuleb kiirelt rakendada meetmed, et see trend ei süveneks,
–          Liikmesriikide ja assotsieerunud riikide ning Komisjoni vahel peaks olema suurem koostöö ning olemasolevate ressursside kooskasutus.

Naomichi Yamada, EL-Jaapani tööstuskoostöö keskus, H2020 konsultant

Ettekande peamine sõnum oli – palun vähendage bürokraatiat.

Berna Windischbaur, Austria teaduse edendamise agentuur (FFG) projektijuht

Ettekanne oli heaks näiteks sellest, kuidas IGLO suudab mõjutada arenguid Brüsselis. IGLO poolt läbi viidud teostatavusuuring selleks, et luua Euroopa T&A ühine kontaktüksus Argentiinas, Austraalias, Brasiilias, Kanadas, Hiinas, Jaapanis, Uus-Meremaal, Venemaal, Lõuna-Aafrikas ja Ameerika Ühendriikides päädis sellega, et Horisont 2020s avati konkurss „Globally-09-2016: Centres/Networks of European research and innovation“. Selle tagajärjel alustasid aasta algul tööd keskused Ameerika Ühendriikides, Brasiilias ja Hiinas. Keskuste eesmärgiks on pakkuda teadus- ja ärialasele koostööle suunatud teenuseid Euroopa teadusuuringute ja tehnoloogia kogukondadele. Sihtgrupp on ääretult lai – teadusasutused, teaduse rahastajad, ülikoolid, VKEd, suured ettevõtted, klastrid, tehnoloogia arenduskeskused, omavalitsused, tehnosiirdekeskused, võrgustikud jne. Teenuste nimekiri, mida pakutakse on väga lai, alates abiga kontaktide leidmisel ja lõpetades ärikonsultatsiooniga.

Lähema huvi korral soovitas esineja pöörduda: Brasiilia keskus – CEBRABIC (Jan-Patrick Cap – Jan-Patrick.Cap@ipk.fraunhofer.de), US keskus – NEARUS (Johanna Fuellmann – Johanna.Fuellmann@dlr.de), Hiina keskus – ERICENA (André Barbosa – andrebarbosa@spi.pt).

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et kogu üritus oli tempokas, informatiivne ning andis korraga suure pildi rahvusvahelise koostöö erinevatest tahkudest.  Ürituse lõpul jaguneti gruppideks ning arutati teemadel: Euroopa teadusruumi poliitiline raamistik, raamprogrammi finantsreeglid, õigusnormid, muud praktilised probleemid.

 

Ülle Must
Eesti Teadusagentuur