Konverents “Eesti Balti, Põhjamaade ja Läänemere teaduskoostöös”

3. detsembril toimunud Balti, Põhjamaade ja Läänemere teaduskoostöö konverentsil arutleti, miks selline regionaalne koostöö on vajalik (lisaks sellele, et tegemist on Eesti TAI strateegia ainukese regionaalse prioriteediga), millist lisaväärtust pakub see teadlastele ning mida see annab või peaks andma erinevatele huvipooltele. Oma arvamusi avaldasid nii võrgustike töö korraldamisega seotud koordinaatorid kui ka erinevates võrgustikes edukateks osutunud Eesti teadlased.

Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia „Teadmistepõhine Eesti 2014–2020“[1]  erinevates peatükkides leiame kinnitust, et  Balti ja Põhjala ühisruumi algatustes osalemine on järgmisel seitsmel aastal üks Eesti teaduskoostöö  prioriteetidest. Tegelikult on see loogilise arengu loomulik käik, sest teatavasti teaduskoostöö liikumapanevaks jõuks on ühine geograafiline, ajalooline või siis keeleline tagamaa.

Lähemalt ettekannetest.

Piret Tõnurist  (Tallinna Tehnikaülikool) tõi oma  ettekandes „Kas TAI poliitikad saavad ületada piire? Põhjamaade ja Baltimaade näide“ välja mitmeid tegureid, mida rahvusvahelise koostöö juures tuleb arvestada. Rahvusvahelistumine töötab edukalt vaid olukorras, kui riigid on arengutasemelt sarnased ja geograafiliselt üksteisele lähedal. Just esimene on probleem Balti ja Põhjamaade koostöö puhul. Teadus- ja arendustegevuse puhul peab alati lähtuma sellest, et  konkurss peab olema tasemepõhine mitte geograafia põhine. Baltimaadel puuduvad tugevad, mitteformaalsed sidemed teadus- ja arendus organisatsioonidega nii omavahel kui ka Põhjamaadega. Baltimaadel tuleb suuren­dada esialgu formaalset osalust Põhjamaade ühisprogrammides, et saaksid tekkida tihedamad sidemed poliitikakujundajatega. Kuigi Põhjamaad ei seisa programmide laiendamise vastu Baltimaadesse, siis see tähendab tõelisel ühiskassal põhinevat rahastamist, millega ei pruugi ka Eestisse tagasitulev tulu olla sissemaksetega võrdväärne. Tegemist on peamiselt lühiajalise poliitilise riskiga, kuna pikemas perspektiivis tooks koostöö ja koordinatsiooni tugevdamine Baltimaadele nagunii laiemat kasu.

Aadu Must (Tartu Ülikool, Balti Assamblee) alustas oma ettekannet “Balti koostööst”  viitega  22 aastat tagasi, 1993. aastal  ilmunud Läti Teaduste Akadeemia presidendi Janis Stradinši artiklile   Baltia teadlaste koostööst ja Balti teaduste akadeemia loomise ideest (Teaduslugu ja nüüdisaeg. 1993). Stradinš küsis oma artiklis, kuidas oleks Balti riikide „poliitiline, majanduslik ja vaimne taassünd edukam, kas peaksime minema edasi koos või igaüks omaette? Balti teadlaste koostöö teel nägi ta mitmeid olulisi takistusi: Balti riikide majanduse peaaegu ühesugune struktuur, mis teeb nad pigem konkurentideks; juhtide erinev lähenemine nõukogude pärandile;  iga riigi püüdlus saada välisabi, kiiresti ja just endale; mälestus maailmasõdade vahelise koostöö ebaedust; endise „keskuse“ (mõeldud on Venemaa) varjatud vastutöö; „Liidust“ väljapääsemise järgne skepsis „liitude“ (ka demokraatlike) suhtes – see on see, mida me nägime Euroopa Liitu astumise eel. Samas püüdis Stradinš leida kolme riigi teadlaste koostööst ka positiivseid näiteid. Tema põhiline argument oli see, et ühine Baltia on maailmale tunduvalt atraktiivsem kui kolm väikest riigikest eraldi võetuna. Üheks soovituseks oli ka Balti Assamblee loomine.

Balti Assamblee teadusauhind asutati vastavalt Balti Assamblee 1993. aasta 31. oktoobri resolutsioonile, et soodustada kirjanduse, kunsti ja teaduse arengut Balti riikides, hinnata kõige väljapaistvamaid saavutusi nimetatud valdkondades ja levitada neid saavutusi teistes riikides. Balti Assamblee annab välja kirjandus-, kunsti- ja teadusauhindu alates 1994. aastast. Auhinna asutamise eesmärgiks oli kinnitada selle regiooni riikide vastastikust huvi rahvusliku identiteedi hoidmise ja eneseväärikuse säilitamise vastu, toetades väljapaistvaid kirjandus-, kunsti- ja teadussaavutusi; hoida pidevalt erksana Eesti, Leedu ja Läti rahva huvi Balti riikides toimuvate protsesside vastu, luues võimalusi üksteise saavutuste tundmaõppimiseks; tugevdada Balti riikide vahelist koostööd kirjanduse, kunsti ja teaduse valdkonnas; virgutada üha suuremas hulgas inimestes huvi tutvuda Balti riikide rahva vaimsete väärtuste ja keeltega; tõsta Balti riikides kirjanduse, kunsti ja teaduse taset.

Eesti senine teaduse auhinna saajate valik: Juhan Maiste Eesti klassikalise kunsti 1530-1830 uurimistsükli eest (1996); Raimo Pullat teadusuuringute eest Eesti ja teiste Läänemeremaade linnade ajaloo kohta (2001); Arvo Krikmann keeleteaduslike uurimustööde eest (kognitivistliku kujundkõneteooria empiirilise uurimuse “The Contribution of Contemporary Theory of Metaphor to Paremiology” ja metafooriteooria arengusuundi käsitleva kontseptsiooni eest  (2004); Tarmo Soomere Läänemere laineteooriate uurimise eest (2007); Lembit Vaba keeleteaduse eest (2008);  Andres Kasekamp „Balti riikide ajalugu“ eest (2011); Eva-Clarita Pettai ja Vello Pettai monograafia „Ülemineku- ja retrospektiivne õigus Balti riikides“ eest (2015).

Marianne Minge (NordForsk) rääkis oma ettekandes NordForskist kui Põhjamaade teaduse ja teaduspoliitika arendamise platvormist, mille eesmärgiks on Põhjamaade teaduse kvaliteedi, mõju ja kuluefektiivsuse edendamine ja koopereerumine teaduse infrastruktuuri arendamisel. Põhjamaade teaduskoostöö põhimõtted: projektide ühisrahastamine vähemalt kolmest Põhjamaast; projektitaotluste hindamine rahvusvaheliste ekspertide poolt, teaduskoostöö tulemuste järelhindamine, jm. Ettekandja peatus ka NordForski juba läbiviidud (2009-2013) ning jätkuvatel ja eelseisvatel (kuni 2018) programmidel.

Aleksandra Witczak Haugstad  (Forskningsrådet) rääkis Eestis üliedukaks osutunud Norra teaduskoostöö programmist. Ta rõhutas, et koostööks on vaja pikaajalist usalduse loomist, see on protsess mitte ühekordne aktsioon. Lootus on, et programm jätkub ning 2016. Aastal hakatakse ette valmistama uut konkurssi.

Kaisa Kononen, BONUS
Andis ülevaade BONUSe kujunemisest ERA-NETist kuni Art 185 programmini. BONUS on poliitikast mõjutatud programm (policy driven). Instrument “Artikkel 185” tagab programmile pikema ea, kestvuse. Suurt rõhku pööratakse programmi raames noorteadlastele.  Eesti panus 1,1 miljonit EUR, Komisjonilt 1,5 miljonit.
Euroopa Komisjon hindas programmi ning tegi ettepaneku,  et BONUS’t võiks kasutada teiste regionaalsete merede koostöös näitena.
Meie Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi esitas 11. novembril 2015 BONUS 2 taotluse Komisjonile. Uue programmi kestvus on  2018-2023. Praeguse seisuga osaleb 11 maad.

Xavier LeRoux, BiodivERsA andis lühiülevaate Biodiversa projektist. Lisaks ühiskonkursside läbiviimisele tegeleb ka muude ettevõtmistega. Näiteks selle valdkonna andmebaasi koostamine, kuhu on sisestatud juba üle 6500 projekti. Administraatorite poolt sisestatud andmete põhjal saab teha mitmeid järeldusi – kus meie projektid (teemad) paiknevad teiste maade suhtes. Kokku on korraldatud 6 ühiskonkurssi, üks koos JPI FACCEga. Oluline on, et lõpptarbijad on kaasatud protsessi.  Eesti on soovitanud kaks korda teemasid ühiskonkurssidele. Üks pakutud teemadest on tuleviku teema. Hetkel käiva co-fund ühiskonkursi teema on aga modifitseeritud ETAgi ettepanek. See tähendab, et ka väikesed partnerid saavad olulistel teemadel kaasa rääkida. Kui ETAGi panus on 100 000, siis tegelikult osaleb Eesti mitme miljoni suuruses projektis. Co-fundi puhul on tagatud lisaks rahvuslikule rahale ka Euroopa Komisjoni poolne lisaraha. Rahvusvaheline koostöö annab igale osalevale partnerile lisaväärtust, mida üksi nokitsedes ei saaks. Rahvusvaheline koostöö viib edasisele rahvusvahelisele koostööle.

Margarita Golovka, Rahandusministeeriumist  rääkis Interreg programmidest, mis küll otseselt  ei ole orienteeritud teadusele, kuid sellest hoolimata osaleb nendes palju ülikoole.  Lähemalt tutvustas ta kahte suurt programmi: Läänemere piirkonna ning Kesk-Läänemere programmi. Viimane jaguneb kolmeks allprogrammiks: Kesk-Läänemere allprogramm (Eesti, Rootsi, Soome, Läti), Lõuna-Soome ja Eesti allprogramm (Eesti, Soome (v.a Ahvenamaa), Saarte ja saarestike allprogramm (Eesti, Soome, Rootsi saared).

Henn Ojaveer, TÜ juhtivteadur Andis ülevaate oma kahest BONUSE programmis rahastuse saanud projektidest. Märkis, et edukate taotluste koostamisel on oluline strateegiline planeerimine ning see võib projektiti märkimisväärselt erineda. Nii näiteks võttis ühe projekti puhul planeerimine ja ettevalmistus aega 2 aastat, teise puhul aga vaid pool aastat.
Projektides uuritakse Baltimere olulisi kalu kilu, räime, turska ja lesta. Peamised lahendamist vajavad küsimused, millele püütakse seletusi leida – miks tursk on näljas ja miks kilu liigub meie piirkondadesse, kuid ei paljune. Kui lesta pole seni palju uuritud ning tema varude kohta puudub praegu igasugune info, siis kõige parem on olukord räimega, mille arvukust on jälgitud juba eelmisest sajandist peale. Praegu püütaksegi neid vanu andmeid sobitada olemasolevatesse räimevarusid kirjeldavatesse mudelitesse ning seeläbi muuta neid adekvaatsemateks. Uuringute sidusrühmadeks on Rahvusvahelise Mereuuringute Nõukogu ja The Baltic Sea Advisory Council, kellele on uuringu tulemused ning nende põhjal saadavad mudelid abiks kalavarude ennustamisel ning kvootide määramise täpsustamisel ning parendamisel. BONUS programmis proovitakse leida erinevate projektide ühisosa.

Pärt Peterson, TÜ professor
Tutvustas lühidalt ERA-Net Rus’i ning konkreetset projekti, selle temaatikat ning partnereid. Antud projekti puhul strateegiline planeerimine ei olnud eriti oluline – piisas praktiliselt ühest meilist. Projekti koordinaator oli silmapaistev Lomonossovi nim. Moskva Riikliku Ülikooli haridusega USAst koju naasnud teadlane. Paraku tegi USA taust tal raskeks projekti aruandluse, kuna ei olnud Euroopa nõuetega harjunud. Projekti elluviimise ajal pingestunud Vene-Euroopa poliitilised suhted mõjutasid tegelikult ka projekti täitmist, kuigi tegelikult see nii ei tohiks olla. Teaduse ja poliitika ristumine on raske ja keeruline probleem.

Mare Ainsaar, TÜ vanemteadur
Tutvustas lühidalt NORFACE võrgustikku ning konkreetset projekti, selle temaatikat ning partnereid. Projekti elluviimisel ja andmete üldistamisel kandub Eesti näide kogu Baltikumile, mis teadusgrupile tähendab, et andmeid peab ka sealt saama. Welfare State  Futures programmile valiti rahastatud projektide läbiviijate hulgast, kelleks sai just selle projekti koordinaator. See on midagi sellist, mida teistes võrgustikes seni tehtud pole. Teaduskoordinaatori abil saab paremini selgitada rahastatud projektidest saadavaid tulemusi. Tema ülesandeks on luua võimalusi noortel doktorantidel või järeldokkidel käia partnermaade laborites tööga tutvumas ja tööd tegemas.

Jaan Liira, TÜ vanemteadur
Tutvustas lühidalt konkreetset projekti, selle temaatikat ning partnereid.
Koostöövõrgu eelisteks on, et võimaldab erinevate partnerite teadmiste ja võimaluste integreerida ja saadud tulemusi globaalsemalt üldistada. Annab võimaluse optimeerida ekspertide kasutamist, labori- ja katsekulusid ning kehtestada tööde läbiviimiseks ühtlane metoodika. Ühtlase kvaliteediga globaalne vaade – see on koostöövõrgustiku tulem. Positiivne on ka, et Era-Net aruandlus on kodune ja lihtne, mistõttu see säästab ühe administraatori ja raamatupidaja palga, selle võrra saab näiteks mõne doktorandi projekti juurde võtta
Ettekandja märkis veel, et ilma rahvusvahelise partnerita, ilma võrgustikuta tõsiseltvõetavate teadlaste hulka ei saa (1% edukate hulka). Kraadiõppuritele annab võimaluse töötada tõsiteaduslikus keskkonnas, kogeda selle toimimist, nautida teaduslikke diskussioone. Projekte on raskem rakendada doktorantuuris kui magistrantuuris. Millegipärast kehtib seaduspärasus, et mida idapoole, seda vähem on võimalus üliõpilasi kaasata. Võib ka töö käigus selguda, et Eestis tehtavad analüüsid on kallimad kui näiteks Belgias või siin ei viitsita sellist tööd teha.

Diskussioon

Ettekannetele järgnenud diskussiooni juhtis Ülle Must ja keskendus peamiselt kahele küsimusele: teadustaristute olemasolu ja piisavus ning teaduse superstaaride fenomen. Arutelus osalesid M. Ainsaar H. Ojaveer, J. Liira, X. LeRoux, Ülo Siinmaa. Allpool mõningad arutelust välja nopitud mõtted/arvamused:
–  Vajalikud laborid võivad olemas olla, aga vahel on proovide analüüside tellimine mujalt odavam.
– Teadustaristuid pole vaja mitte ainult tehnika-, rakendus- ja loodusteadlastele, vaid ka sotsiaal- ja humanitaarteadlastele.
– Superstaare Eestis on. Teadus peab olema avatud ning teadlased rahvusvahelise haardega. Kui teadlane pole rahvusvaheliselt aktiivne, siis peab leiduma väga hea põhjus, et talle raha anda.

Rakendame staaride jaoks ajaloost tuntud soovituslikku põhimõtet – igaühele tema vajadustele vastavalt ning igaühelt tema võimete kohaselt. Seega makskem tähtteadlastele palju nad tahavad, siis nad töötavad ka ennastunustavalt.

Tähtteadlasi tuleb rahastada, kuid tuleb rahastada ka keskklassi, sest muidu neid staare ei ole ega ka tule.

Ürituse ettekanded leiate Eesti Teadusagentuuri kodulehel konverentsi ajakavast pdf-failidena: http://www.etag.ee/rahvusvaheline-koostoo/horisont-2020/konverents-eesti-euroopa-teaduskoostoos-era-net-laanemere-ja-pohjamaade-koostoo/