Konverents “Eesti Euroopa teaduskoostöös. EL 7. raamprogramm, Euroopa Teadusfond, COST”

3. detsembril toimunud konverents “Eesti Euroopa teaduskoostöös. EL 7. raamprogramm, Euroopa Teadusfond, COST”, meelitas Tartusse ligi sada  osalejat üle Eesti. Konverentsi avapäevaks ilmus ka elektrooniline publikatsioon  „ Eesti Euroopa Liidu teadus-ja arendustegevuse 7. raamprogrammis“ (http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2012/11/Eesti-EL-7.-raamprogrammis.pdf), millest kavandatakse pärast tagasiside, kommentaaride ja paranduste laekumist välja anda paberalusel raamat.

Mõned väljavõtted räägitust. Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel rõhutas juba avasõnu lausudes, et konverentsi eesmärgiks pole vajadus rõhutada, et rahvusvaheline teaduskoostöö on tähtis, see on teadustegevuse loomulik osa. Pigem võiks käsitleda konverentsi, kui pilku tahavaatepeeglisse.

Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsleri Indrek Reimand ettekanne oli tulevikkuvaatav. Ka tema rõhutas, et rahvusvahelisus on teaduse olemuslik osa. Kogu teaduse kvaliteedisüsteem ja teaduse sisu on rahvusvahelised. Eesti rahvuslikku matemaatikat ei ole olemas, jne.  Isegi rahvusteadused ei ole mõeldavad isoleeritud kontekstis. Eesti on väga väike riik, seetõttu võib juhtuda, et mingis teadusvaldkonnas kõige lähem koostööpartner on piiri taga, st. et rahvusvaheliste tegevuste tähtsus on väikese riigi jaoks tähtsam, kui suurte jaoks. Oleme rahvusvahelistumise mõttes olnud suhteliselt edukad, on kasvanud välisteadlaste ja välisüliõpilaste arv. Suur osa rahvusvahelistumise tegevustest on toimunud intuitiivselt, talupojatarkusest tulenevalt. Orienteerumine rahvusvahelisele kontekstile on tulnud kasuks. Edu raamprogrammides on olnud hea. Oleme olnud suutelised konkureerima rahvusvaheliselt. Kuid jälgides, mis toimub teistes riikides, siis konkurents on kõvasti kasvanud. Me oleme edukad väikestes asjades – teadlastevaheline koostöö, publikatsioonid, väikesed projektid. Suurtes asjades mitte – Euroopa Tehnoloogia Instituudi tegemised, Euroopa Teadusnõukogu grandid jm suured asjad, neile meil peaaegu ligipääs puudub. Suurtes me pole edukad. Raamprogrammis lähevad projektid suuremaks ja Eestil läheb seega raskemaks.

Rahvusvaheline koostöö on olnud pigem intuitiivne, rahvusvahelistumise strateegiaid oleme hakanud arutama suhteliselt hiljuti. Umbes 2010. aastal hakkasime arutama, mis on meie eesmärgid rahvusvahelistumise juures, mida tahame ja mida ei taha. Meie eesmärgiks on: a) valitud valdkondades rahvusvaheline maine; b) anda otsene sisend majanduse struktuuri muudatusteks ja ettevõtluse tekkeks; c) konkurentsivõime ja usaldusväärsuse tõus; d) laia silmaringiga ülikooli lõpetajad, kes valdavad keeli ja tunnevad teisi kultuure; e) lõpetaja on nõutud majanduse edendamisel; f) teisi kultuure väärtustav õhkkond; g) tark positsioneerimine RV tööjaotuses; h) saada RV töökogemustega töötajaid.

Eestis ei ole seatud eesmärgiks kõrghariduse äriks muutumist või õppekavade ja teadlaste arvu suurendamist avalikus sektoris. Meie tegevuste aluseks on Eesti uus TAI strateegia “Teadmistepõhine Eesti III”. Oma teaduse taset mõõdame rahvusvahelises kontekstis: a) 11% Eesti teaduspublikatsioone peab kuuluma 10% maailmas enim tsiteeritud publikatsioonide hulka; b) T&A tegevus peab toimina Eesti ühiskonna ja majanduse huvides. Seni pole see selgelt olnud sõnastatud; c) teadus peaks muutma Eesti majandusstruktuuri teadmistemahukamaks; d) nutika spetsialiseerumise valdkondades soovime, et kõik panustaks sinna, et kaugemad eesmärgid on majanduse struktuuride muutmine; e) riikidevaheline koostöö peab aitama lahendada Eesti probleeme ja Eesti peab osalema maailma probleemide lahendamisel; f) ettevõtjatele peavad olema kättesaadavad maailma teadustulemused ja investeeringud; g) rahvusvaheliselt koordineeritud teaduse osakaal peaks ulatuma 3% TA mahust (riigi rahastatud).

Rõhutamist väärib suurem lõimitus ettevõtjatega, aga ka valdkondlike poliitikatega, ministeeriumitega. Eesmärgid on Eesti arengu eesmärgid. Teadus on üks suund teiste arengute kõrval. Rahvusvahelistumine on väga väikese riigi olemus.

Anita Tregner-Mlinaric esindas MIRRIS (institutsiooniliste reformide mobiliseerimine teadus- ja innovatsioonisüsteemides) 7. raamprogrammi projekti konsortsiumit (mirris.eu). Ilmunud on (november 2014) Scoping Paper koos lisadega, kus on detailne statistiline ülevaade EL-13 riikide toimimisest 7. raamprogrammis. Statistikale põhinedes näidatakse, et absoluutarvudes saavad EL-13 riigid raamprogrammist vähem kasu kui EL-15 riigid. Samas ei ole EL-13 riigid ühesugused ning ka nende tulemuslikkus on erinev. Kui analüüsida andmeid suhtarvudes (nt elanike kohta), siis on selge, et väikesed riigid nagu Küpros, Malta ja Eesti on tõhusamad kui tihedalt asustatud riigid nagu Poola või Rumeenia. EL-12 riigid on taotleja kohta saadava Euroopa Komisjoni toetuse osas tunduvalt allpool Euroopa Liidu keskmist. Kui EL-i keskmine on umbes 325 000 € ühe taotleja kohta, siis EL-12 edukamate osalejate puhul on see umbes 185 000 € ja vähem edukatel 100 000 € või isegi vähem (näiteks Malta). Need tulemused on kooskõlas EL-12 riikide tehtavate pingutustega suurendada teadus- ja arendustegevuse protsent SKT-st. Kümme riiki kaheteistkümnest kulutavad vähem kui EL-is keskmiselt, ainult Sloveenias ja Eestis kulutatakse rohkem kui 2% SKP-st teadus- ja arendustegevusele. Saadud vs oodatud raha – EL-12 rahalise edukuse määr on keskmiselt 12,18% vs EL-15 18,86%, mis tähendab suhet 1:1,55-le. EL-13 riikide omavahelised erinevused on suured. Eesti edukuse määr on näiteks 15,4%, samal ajal Rumeenias on see 8,5%, st suhe 1:1,81-le. See erinevus on märgatav ka EL-15 sees, näiteks Prantsusmaa edukus on 24,10%, aga Luksemburgil 12,5%. Vaid neli EL-13 liikmesriiki (Tšehhi, Eesti, Ungari ja Leedu) on paremad kui Luksemburg, Kreeka ja Portugal.

Kui jagada raamprogrammist saadud eelarve riigi elanike arvuga, siis EL-13 keskmine näitaja on 13,50 € elaniku kohta ning EL-15 vastav näitaja on 69,37 € elaniku kohta, seega suhe on 1:5,14-le.

7RP ja Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERDF) vaheline sünergia rahastamisel on olnud päevakorras aastaid. Tegelik küsimus on, kas struktuurifondide investeeringud aitavad kaasa riikide suutlikkusele osaleda raamprogrammi projektides. Või on hoopis ERDF-i rahastusel negatiivne mõju nende riikide konkurentsivõime kasvamisse? MIRRIS uuringu autorid esitasid väga huvitava tabeli, kus võrreldi erinevaid rahavooge. Mõned riigid, nagu Taani, Belgia, Iirimaa, Holland ja Rootsi on saanud palju rohkem raha 7. raamprogrammist kui ERDF-st. Ülejäänud riikides tundub 7RP eelarvest tulev raha olevat ERDF-i kõrval  pigem taskuraha. Perioodil 2007–13 on Eesti 7RP-st saanud 85,8 mln €, struktuurifondide eelarvest 655 mln €, 7RP ja ERDF-i vaheline suhe on 1:7,6-le.

EL-13 riikide mahajäämustel on erinevaid põhjuseid, sh ka konkursside eelinfo puudumine, nn Brüsseli keele vähene valdamine, samuti ei ole nende riikide teadustulemused ning olemasolev teadustaristu potentsiaalsetele partneritele nähtav.

Peter Fisch kasutas  sissejuhatava slaidina filmi “The best never rest” kuulutust, mis on sisuliselt võtmesõna järjepideva edukuse saladusele. EL-i eelarve raames on raamprogramm üsna ainulaadses olukorras, mil liikmesriikide osa määramiseks kasutatakse kahte täiesti erinevat lähenemist: a) kulutused raamprogrammile (raha välja) kaetakse Euroopa Liidu eelarvest, kus riikide sissemaksed põhinevad peamiselt nende majanduslikul tugevusel ja poliitilise kauplemise (kõige olulisem näide on „Briti tagasimakse“) oskusel. Rahalise koormuse jaotumine on seega põhiliselt tingitud poliitiliste läbirääkimiste käigust; b) tulu raamprogrammist (raha sisse) tuleb läbi kaasrahastatud uurimisprojektide. Valiku aluseks on teaduslik eksperthinnangute süsteem, mille eesmärk on kindlaks teha kõrgeima teadusliku tasemega taotlused. Rahaliste vahendite jaotamine põhineb seega sõltumatute ekspertide otsusest ning on täiesti väljaspool igasugust poliitilist mõju. Selle taustal ei ole üllatav, et need kaks lähenemist viivad kokkuvõttes erinevatele tulemustele, mis iseenesest ei ole halb või ebaaus. Näiteks Kreeka on suurima kasumiga riik, sest iga raamprogrammi peale kulutatud euro pealt on ta tagasi saanud 1,80 €. Eesti, Holland ja Rootsi on järgmised kasumit saavad riigid – ühe sissepandud euro kohta said nad tagasi 1,50 €. Teises skaala otsas on Slovakkia, Poola, Rumeenia ja Luksemburg, kes on saanud vähem kui 40 senti sisse pandud ühe euro vastu.

Oskar Otsus Eesti Teadusagentuurist andis ülevaate Eesti 7. raamprogrammi tulemustest, loe  „ Eesti Euroopa Liidu teadus-ja arendustegevuse 7. raamprogrammis“ (http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2012/11/Eesti-EL-7.-raamprogrammis.pdf).

Konverentsi paneeldiskussioonis osalesid  Tanel Tenson (Tartu Ülikool), Kristin Kuutma (Tartu Ülikool), Katrin Heinsoo (Eesti Maaülikool), Jüri Elken (Tallinna Tehnikaülikool), Mihkel Koel (Tallinna Tehnikaülikool).

Panelistidele esitati viis küsimust:

–          Teie suurimad õppetunnid rahvusvahelisest koostööst.

–          Kas raamprogrammi ülesehitust võiks täielikult muuta – näiteks välja kuulutada ainult avatud konkurss?

–          Mida võiksite soovitada oma kogemuse põhjal Eesti teadusrahastuse ümberkorraldajatele?

–          Mida suudame (oleme suutnud) pakkuda rahvusvahelise koostöö kaudu rahvusvahelistele koostööpartneritele?

–          Millist kasu saab Eesti rahvusvahelises koostöös osalemisest (seda nii üldiselt kui oma kogemuse põhjal) ning millised on peamised barjäärid rahvusvahelises koostöös osalemiseks.

Ülle Must
Eesti Teadusagentuur