Eesti paleontoloog aitas muuta arusaamu iidsete selgroogsete elust

Antiarh Microbrachius (kala pikkus 7,5 cm) Eesti ja Šotimaa Kesk-Devonist. Elusuuruse mudeli valmistas Elga Mark-Kurik. Foto: Gennadi Baranov.

Maailma ühes prestiižikamas loodusajakirjas Nature on viimase kuue aasta jooksul ilmunud kaks fossiilsete kalade kohta käivat artiklit, mille üks autoritest on Eesti paleontoloog Elga Mark-Kurik. Tähelepanu pälvinud loodusteaduslike avastuseni on paleontoloog jõudnud tänu aastakümneid kestnud aktiivsele rahvusvahelisele koostööle, pühendumisele enam kui 380 miljonit aastat tagasi elanud Devoni kalade uurimisele ja haruldasi kivististe eksemplare sisaldavatele Eesti geokogudele.

John A. Long’i, Elga Mark-Kurik’u, Zerina Johanson’i jt, kokku kuuest riigist pärit 12 teadlase 2014. aasta oktoobris ilmunud artikli „Copulation in antiarch placoderms and the origin of gnathostome internal fertilisation” ajendiks oli vaid üks pisike kalaluu kivistis Lõuna-Eestist, ühest Võhandu jõe äärsest Devoni liivakivi paljandist. Kalade paljunemisviis sisemise viljastamise teel on hästi teada tänapäeva kõhrkaladel (nt haid, raid), kuid esineb üliharva luukaladel, kes moodustavad valdava osa nüüdisaegsest kalafaunast. Rüükalade hulka kuuluvatel ptüktdontidel avastati see sigimisviis 50 aastat tagasi kirjeldades ligi 390 mln aastat tagasi elanud kala nimega Rhamphodopsis. Teiste rüükalade, sh antiarhide kui eriti arvukate Devoni kalade paljunemisviisi osas andmed puudusid.

Avastuse tegemisel oli pöördelise tähtsusega Lõuna-Austraalia Flindersi Ülikooli paleontoloogi John A. Long’i külaskäik TTÜ Geoloogia Instituuti eelmise aasta sügisel. Just tema tundis ära siinses kollektsioonis leiduva väikese rüükala antiarh Microbrachius’e kopulatsiooniorgani ehk klaspri. Teadaolevalt on Microbrachius’t kõige enam leitud Šotimaalt, aga ka Valgevenest ja Hiinast. Laiendades uurimist Šotimaale, õnnestus sealt leida sama liigi isaskalade klaspritega eksemplare, mille põhjal oletatakse, et kõigil antiarhidel oli sama paljunemisviis; klasprid ei tarvitsenud olla luustunud, need võisid olla ka kõhrest. Rahvusvahelise uurimusega kaasnes erakordne meediakajastus uudisteajakirjas TIME, kus esiautor John A. Long ja tema kaastöötajad jagasid laiale avalikkusele teavet video vahendusel: http://time.com/3528344/scientists-fish-sex-square-dance/ 

2008. aastal ilmunud artikli “The pectoral fin of Panderichthys and the origin of digits“ (autorid: Catherine A. Boisvert, Elga Mark-Kurik ja Per E. Ahlberg) saamislugu oli üsna omapärane. Umbes 385 mln aasta vanust, kahepaiksetele lähedase lihasuimse kala Panderichthys’e eksemplari uuriti Ida-Tallinna Keskhaigla kompuutertomograafiga. Selgus, et kala rinnauime toes on üsna sarnane kõrgemate selgroogsete, sh inimese eesjäseme (käe) omale nii sõrmeluude arvu kui ka paigutuse poolest. Ligi meetri pikkune kalafossiil leiti 1972. aastal Lode tellisetehase karjäärist Lätist. Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instuudi geokogudesse tõi haruldase eksemplari paleontoloog Elga Mark-Kurik.

Nagu näeme, on uute oluliste loodusteaduslike uurimuste eelduseks on kahtlemata paleontoloogiliste kollektsioonide olemasolu Eestis – TTÜs, Tartu Ülikoolis ja mujal.

(kogusid toetab Eesti riikliku teaduse infrastruktuuride  arendamise projekt NATARC, mida rahastavad Eesti riik ja Euroopa Liidu Regionaalarengu fond)

Paleontoloog Elga Mark-Kurik Võhandu jõe äärses Essi paljandis 2009. aastal. 1970ndatel aastatel kõrgus jõe vasakkaldal ligikaudu 12 m kõrgune liivakivist müür, kust leiti haruldased fossiilsed kalad. Foto: Anne Põldvere.

VIITED:

2014. aasta artikkel: http://www.nature.com/nature/journal/vaop/ncurrent/full/nature13825.html

2008. aasta artikkel: http://www.nature.com/nature/journal/v456/n7222/full/nature07339.html