Tippteadus vajab stabiilset keskkonda ja teadlaste mobiilsust

Konverents Excellence in Research

22. ja 23. oktoobril toimus Tallinnas Teaduste Akadeemia majas rahvusvaheline konverents “Excellence in Research“, kus Euroopa ja Eesti juhtivad teadlased ja ametnikud arutlesid teaduse tipptaseme tähenduse ja erinevate külgede üle.

Esimesel päeval konverentsi avanud haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo sõnas, et tippteaduse toetamise vajalikkuse osas valitseb üldine konsensus, aga samas peavad ülikoolid endalt küsima, kuidas teadustöö tulemused riigi igapäevaellu jõuavad ja kodanike elu paremaks muudavad. Eestis on üha rohkem teadlasi ning see seab riigi ja ülikoolid valiku ette, kas toetada pigem edukaimaid valdkondi ja uurimisrühmi või võtta suund kõiki teadusalasid katvale rahastusele. Tasakaalustamist vajavad traditsiooniliste ja innovaatiliste teemade rahastamine, riigi ja asutuse strateegilised prioriteedid ning erinevate rahastusallikate tingimused.

Teaduste Akadeemia president Richard Villems arvas, et alusteaduste rahastamisel kasutatakse liiga palju teadusväliseid hindajaid. Samuti leidis ta, et hindamisel pööratakse kohati liigselt tähelepanu tehniliste kriteeriumite täitmisele. Selle asemel võiks rohkem arvestada strateegilist teemade valikut ning teaduse  rakendatavuse hindamisel kasutada pikemat ajalist perspektiivi.

Rootsi Teaduste Akadeemia president Gunnar Öquist esitas huvitava võrdluse sama taseme SKP-ga Lääne-Euroopa riikide vahel. Ta järeldas, et tippteaduse arendamisel ei ole peamine teadusesse investeeritav rahahulk, vaid riigi teaduskorraldus ja T&A-asutuste struktuur. Näiteks on Taani, Hollandi ja Šveitsi instituudid tugevalt spetsialiseerunud (strateegiliselt defineeritud teadusteemadega), samuti on neis enamasti suur teadlaste mobiilsus ja kindlaksmääratud karjäärimudelid. Samas on Rootsi, Soome ja Eesti teadusrühmad sageli ülikoolide koosseisus ning suur osa teadlastest on osaliselt ka lektorid. Esineb probleeme vähese mobiilsuse ja segase või puuduliku karjäärimudeliga.

T. Courvoisier Šveitsi Teaduste Akadeemiast keskendus oma ettekandes tippteaduse definitsioonide universaalsetele tunnustele. Oluline on investeerida eeskätt inimestesse ja tagada teadlastele enesetäiendusvõimalused rahvusvahelise koostöö ja mobiilsuse kaudu. Courvoisier nentis, et projektipõhine lähenemine ei paku töökohal stabiilseid arengutingimusi. Veel tõi ta välja, et teadustöö tulemused ei jõua avalikkuseni ja seetõttu ei rakendu praktilisel tasandil. Kokkuvõtvalt leidis Courvoisier, et teadustegevuse korraldamisel ja rahastamisel tuleks pidevalt analüüsida fookuseid ning neid vajadusel muuta. Strateegiline lähenemine on nii asutustele kui ka riigile kasulik, säilitades võimaluse bottom-up initsiatiivil muudatusteks uute uurimisrühmade ja perspektiivsete teemade tekkimisel.

LERU president Kurt Deketelaere tunnistas, et hetkel on tippteaduse hindamiseks parim lahendus peer-review. Samas ei toeta LERU ülikoolide edetabeleid ja nn universaalseid kriteeriume teadus- ja innovatsioonitegevuse kvaliteedi võrdlemiseks, sest nendesse on alati juba teatud eelistused sisse kirjutatud. Lisaks tõi Deketelaere välja, et hoolimata suurenevast EL-i rahastusest Horisont 2020 raames ei panusta Euroopa Liidu liikmesriigid teadus- ja arendustegevusse piisavalt, et täita EU 2020 kasvustrateegia eesmärki viia T&A rahastamine keskmiselt 3%- le SKP-st.

Eesti Maaülikooli professor Ülo Niinemets tõi välja uuringu, mille kohaselt jääb teadlaste produktiivseim iga vahemikku 30–40 eluaastat. Loomulikult on palju erandeid, eriti füüsika ja meditsiini valdkonnas, kuid seda fakti peaks arvestama teadusrühmade jätkusuutlikkuse hindamisel. Erinevate Euroopa riikide teadlaste karjäärimudelite võrdlemisel tuli välja  seos teadlaste mobiilsuse ja püsivate (tenured) ametikohtade hulga vahel. Niinemets käsitles oma ettekandes probleeme, mis kaasnevad ülikoolides töötavate teadlaste mobiilsusega, näiteks spetsiifiliselt suunatud töökonkursid, ainult ühes asutuses töötamine, sugulaste ja sõprade palkamine, projektipõhine karjääri planeerimine.

Konverentsi teisel päeval käsitlesid Risto Näätanen, Toivo Maimets, Raimund Ubar ja Eero Vasar teaduse tipptaset läbi teadlase silmade. Tartu ja Helsingi Ülikooli lektor Risto Nääntanen tõi välja indikaatorid, mille abil määratleda tipptasemel teadust, ning selgitas nende piiranguid. Nääntanen tõi välja keskkondlikke ja personaalseid omadusi, mida on vaja selleks, et saada teadlaseks ning saavutada ja säilitada tipptaset. Potentsiaalsel tippteadlasel peab olema kaasasündinud talent ja sihikindlus ning suur uudishimu. Ühtlasi peab ta olema inspireeritud ja suutma töötada intensiivselt. Seejuures peab teda toetama efektiivne rahastus, infrastruktuur ja tipptasemel uurimisrühm. Teaduse rahastamise küsimuses leidis Nääntanen, et suurem osa rahustusest peaks olema jagatud riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, mitte erinevate ülikoolide vahel.

Tartu Ülikooli professor Toivo Maimets tõdes, et puudub universaalne arusaam teaduse mõjust, mistõttu selle (mõju) mõõtmiseks kasutatakse erinevaid viise. Maimets defineeris kolme erinevat teaduse mõjuvaldkonda ühiskonnas: “puhas teadus” (kui kultuuriline fenomen), kõrgharidus ja rakendused. Kuna teadus mõjutab erinevaid valdkondi, siis ei saa ka tipptasemelisus olla universaalne entiteet. Miks me siis ikkagi üritame lahendada küsimust, mis on teaduse tipptasemelisus? Põhjus seisneb selles, et need, kes defineerivad tipptasemelisuse, kontrollivad teadmisi ja vahendite jagamist ning on sellest johuvalt ühiskonnas võimu positsioonil.

Tallinna Tehnikaülikooli professor Raimund Ubar leidis, et on olemas kolm põhilist jõudu, mis juhivad uurimustööd: uudishimu, rakenduslikud ootused ja kvaliteedi mõõdetavus. Kolmas jõud – mõõdetavus – on neist kõige problemaatilisem. Kui mõõdikust saab teadustöö tegemise eesmärk, siis lakkab see olemast hea mõõdik. Sellega kaasneb nähtus, kus teadlased, keda hinnatakse konkreetse kvantitatiivse kriteeriumi põhjal, kohandavad oma tegevust nii, et (kriteeriumi) väärtus suureneb uuringute potentsiaalse teadusliku väärtuse arvelt. Lähemalt tõi Ubar välja tehnikateaduste edu määrajad. Kõige olulisem on teadustöö rakenduslik kasulikkus, näiteks paremad tehnilised omadused, ühiskondlik vastuvõetavus, konkurentsivõime, usaldusväärsus, töökindlus.

Konverentsi viimase osa täitsid professor Eero Vasari ettekanne teemal „Tõlkes kadunud“ ja konverentsi ülevaatlik arutelu A. Koppeli  modereerimisel. Vasar andis ülevaate tõlgenduslikust meditsiinist (translational medicine), mille eesmärk on parandada indiviidide ja kogukondade tervist läbi uurimistulemuste “tõlkimise” diagnostikavahenditesse, ravimitesse, protseduuridesse, poliitikasse ja haridusse. Konverents lõppes ühisaruteluga, mille käigus jõuti veendumusele, et teaduse tipptasemelisus on mitmetahuline ja -mõõtmeline. Ekstsellentsus on teaduse sisemine väärtus ja ei peaks olema eraldiseisev eesmärk.

Konverentsi korraldasid Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Teaduse Tippkeskuste Nõukogu ja Eesti Teadusagentuur Euroopa Regionaalarengu Fondi rahalisel toel.

Konverentsi ettekanded on kättesaadavad: http://www.akadeemia.ee/et/tegevus/uudised/teated/20131024011023/

Vallo Mulk ja Liis Livin
Eesti Teadusagentuur