Teadus- ja arendustegevus ettevõtetes

Teadus- ja arendustegevuse (T&A) statistikas kasutatav mõiste ettevõtlussektor ja üldkasutatav mõiste erasektor ei lange täpselt kokku. T&A statistika piibel — OECD koostatud Frascati Manual — sai mullu 50 aastaseks ja kasutusel on juba tema kuues versioon 2002. aastast. See käsiraamat on kogu maailmas, sh ametlikult ka Euroopa Liidus, rahvusvaheliselt võrreldava ühtse metodoloogia alusel kogutava T&A statistika aluseks. See määratleb neli sektorit, kusjuures kõrgemad eraõppeasutused paiknevad kõrgharidussektoris ja mittetulundusühingud kasumitaotluseta erasektoris. Eesti puhul paigutuvad veel paar suuremat T&A-ga seotud haiglat riiklikku sektori, sest rahastatud on nad põhiliselt haigekassast. Loetletud rühmade panus T&A kulutustesse on aga üsna marginaalne, mistõttu esimeses lähenduses võib erasektorit samastada ettevõtlussektoriga.

T&A statistika eripära tuleneb asjaolust, et erinevalt teistest majandusnäitajatest ei eksisteeri need andmed üldjuhul selgelt piiritletuna ettevõtte raamatupidamises või personali andmestikus. Statistilise aruande täitmiseks peab ettevõte kõigepealt määratlema, kas ettevõttesiseselt teostati uurimus- ja arendustegevust. Jaatava vastuse korral tuleb kindlaks teha selle tegevusega seotud töötajad, nende poolt T&A-le kulutatud tööaeg ja rahalised kulutused, mis tihti on hinnangulised suurused, sest nii tööaega kui kulutusi tuleb T&A-ga seotuse põhjal lahku lüüa.

Eesti Statistika kogub vastava statistilise töö raames andmeid ekspertvalimi abil, kuhu kuulub paar tuhat potentsiaalselt T&A-d teostavad ettevõtet. Valimi koostamiseks kasutatakse allikatena teisi statistilisi töid (nt innovatsiooniuuring) ja administratiivseid allikaid (aastaaruanded Äriregistrile, EAS toetuse saajad jms) ning arvestatakse ettevõtte tegevusala tehnoloogilist taset või teadmusmahukust.

Paarituhandelisest valimist sõelub välja ligi kolmsada sisemisele uurimus- ja arendustegevusele kulutusi teinud ettevõtet (sajandivahetusel oli neid vaid sadakond), kuid nende jagunemine kulutuste mahu järgi on üsna asümmeetriline. Vähem kui sada ettevõtet annavad vähemalt 90% ettevõtlussektori T&A kulutuste kogumahust, mis on aastast aastasse tempokalt kasvanud (kasvumäär on üks kõrgemaid Euroopa Liidus).

Väikeriikide puhul võib üheainsa ettevõtte tegevus oluliselt muuta mõnd statistilist näitajat, selle üle kaebavad nii Island, Küpros kui Malta. Eesti ei ole erand. 2000. aastal kasvas kõrgtehnoloogilise ekspordi maht ja 2006. aastal innovatsioonikulutused rohkem kui kaks korda, et siis paari aasta möödudes loomulikule tasemele tagasi langeda. 2011. aastal oli järg ettevõtlussektori T&A kulutuste käes, tänu suurtele investeeringutele õlitööstuses toimus hüppeline kõrvalekalle. Frascati Manual väidab ühemõtteliselt, et katsetehase püstipanek ja tegutsemine kuulub niikaua T&A alla, kui uudse protsessi tarvis kestab seadmete ja struktuuride disain. Kui tehas hakkab müügiks minevat toodangut andma, siis enam mitte, v.a protsessi või toote arendamine, millega kaasneb uudsus. Eesti Statistika konsultatsioonid nii Eurostati kui OECD T&A statistika gurudega ei tekitanud kahtlusi, et otsus õlitööstuse kulutuste suhtes oli metoodiliselt paikapidav.

Tänu õlitööstuse pingutustele tõusis Eesti T&A intensiivsus 2011. aastal Euroopa Liidu keskmise tasemele, kuid seda ajutiselt, kui just mõni teine suurprojekt ilmavalgust ei näe.

Samas täheldati ettevõtlussektoris 2011. aastal uurimus- ja arendustegevuse jõudsat kasvu nii kulutuste kui T&A personali osas ka õlitööstust arvestamata. Sektori potentsiaali iseloomustab asjaolu, et nelja aastaga — 2007–2011 — kasvas selle T&A personali hulgas doktorikraadi omanike arv 180-lt 280-ni ja magistrite arv 518-lt 928-ni.

Aavo Heinlo
Peaanalüütik
Statistikaamet

Kommenteerimine on suletud