9. jaanuaril toimus Tartus seminar teaduseetika teemal

9.jaanuaril 2013.a. korraldas Eesti Teadusagentuur oma töötajatele seminari, kus käsitleti teaduseetika küsimusi. Seminar toimus Tartus, kuid telesilla vahendusel osalesid ka agentuuri Tallinna osakonna kaastöölised.
Arutelu põhidokumendiks oli Eesti Teaduste Akadeemia Üldkogu istungil 18.12.2002.a. vastu võetud „Eesti teadlaste eetikakoodeks“. Koodeksi algvariandi autor Ain-Elmar Kaasik esitas taustaprobleemidega tutvustamiseks ettekande „Factors influencing research behavior and integrity“, mille ta oli varem esitanud 12. Balti Vaimse Koostöö Konverentsil Vilniuses 2010.a.
Ettekandes rõhutati, et kuigi teadusloomingut iseloomustab sõltumatus, kõikehaaravus ja erapooletus, on teadustöö finantseerijate, tulemuste kirjastajate ning ka ülikoolide ja teadusasutuste osa teadustöö suunamisel märkimisväärne ja see ei jäta puudutamata ka teaduseetika ja –väärikuse (research integrity) probleeme. Vaatamata sellele, et teadustöö kõikehaaravus peaks seisma kõrgemal kohalikest probleemidest, on viimased siiski olemas, puudutades eriti selleks kättesaadavaid vahendeid. Uurimistööks vajalike rahaliste vahendite (nt grantide) andmisel arvestatakse mõnikord ülemäära taotleja seniseid saavutusi ja ei pöörata seetõttu piisavat tähelepanu projekti sisule. Bibliomeetriline hindamine on kahtlemata vajalik, kuid vältida tuleb nn autoplagiaate ja uurimistöö tulemuste tarbetut jagamist paljudeks publikatsioonideks (salamy slicing), mis ei olegi väga haruldased. Nappide vahenditega riigis püüavad teadus- ja arendustegevust suunavad isikud ja institutsioonid mõnikord rõhutada sotsiaalselt ja majanduslikult vajalike uuringute tegemise vajadust, vastandades neid uusi teadmisi loovatele fundamentaaluuringutele. Samas ei ole viimasteta võimalik teha heatasemelisi rakendusuuringuid ja alusuuringutest loobumisel kannatab ka teadustöö hariduslik külg.

Järgnevalt meenutas A.-E.Kaasik koodeksi saamislugu ja kommenteeris selle üksikuid lõike. Koodeksi tekst oli osavõtjatele enne seminari välja jagatud ja see on hõlpsalt leitav Eesti Teaduste Akadeemia veebilehelt. Selle eesmärk oli sõnastada ja teadvustada need üldised eetilised printsiibid, millest iga teadlane peab oma tegevuses juhinduma. Mitmetes eriteadustes on oma spetsiifilised eetikaküsimused, mida see üldisi põhimõtteid esitav koodeks ei puuduta. Teaduse arenguks on vajalik usaldus, seda nii teiste teadlaste suhtes kui ka teadlaste ja ühiskonna suhetes. Kuigi teadlase kohus on kaitsta teadusliku mõtte vabadust, taunida teadusloomingu tsenseerimist ning teadussuundade monopoliseerimist, peab samas arvestama, et mõnede teadustulemuste avaldamisel kehtivad piirangud. Teadlase oluline ülesanne on aidata kujundada tõenduspõhiseid otsuseid ning astuda vastu tõestamata tulemuste ja ebateaduslike väidete kasutamisele ühiskonnale oluliste küsimuste lahendamisel. Koodeks esitab lühidalt teadustegevusega seotud üldprintsiibid, teadusloome olulisimad eetilised põhimõtted (kutseala kõrge standard, ausus, intellektuaalse omandi kaitse, põhiliste inimõiguste arvestamine, jne), teadlaste kollegiaalsed suhted (võrdõiguslikkus, demokraatlik juhtimisstiil, autorluse probleemid), teadlaste  kui õpetajate ja õpilaste suhted, ülesanded ekspertidena ja suhted ühiskonnaga.

Järgnenud arutelus otsustati, et Eesti Teadusagentuur arvestab oma tegevuses koodeksi sisu. Koostöös ülikoolidega tuleb seda vajadusel täiendada. Samas on teaduseetikaga seonduv siiski asutuste/töörühmade sisemine ülesanne. Mistahes väline inspekteerimine võib osutuda vajalikuks ainult väga tõsiste rikkumiste (nt plagiaadi) kahtluse korral.

Ain-Elmar Kaasik
E-post: ain-elmar.kaasik@kliinikum.ee