Austatud Innovaatika lugeja!
31. detsember, 2011
Edmond Fischer „Ainult heast teadusest on kasu ja abi”— sellise loo on jõulueelne kultuurileht Sirp avaldanud oma teaduslehekülgedel.
Nobeli preemia laureaat, Maailma Kultuurinõukogu president, Edmond H. Fischer külastas novembris Eestit, et anda üle kultuurinõukogu selleaastased teadus- ja kunstipreemiad. Ühtlasi pidas ta Tartu Ülikoolis ka avaliku loengu oma teadusavastuse ajaloost ja tähendusest. Oma teadlaskarjääri jooksul on Fischer puutunud kokku ka teadusekorraldusega, seda peamiselt Ameerika Ühendriikides. Kasutades korüfee Eestis viibimist, intervjueeris teda kultuurileht Sirp. 23.detsembril 2011 avaldatud Marek Strandbergi usutlus tutvustabki meile põgusalt professor Fischeri vaateid teadusele, teaduse telgitagustele, aga ka teaduskorralduse ja akadeemilise vabaduse vahekorrale.
Edmond Fischer ütleb: „Vaba ja kvaliteedist lugupidav, seda toetav tegutsemine on olnud Ameerika teaduse edu aluseks. Sellest saabki hea teadus alguse. Teiseks, teadus peab olema näoga inimese poole ja lahendama inimeste probleeme“. Meenutades oma viibimist CERNis, kus ta külastas raskete osakeste põrgatit, ütles Fischer: „Maailma suurima teadusaparaadi võimalused seletada maailma lummavad mind ja põrgati tähendus on inimkultuurile hindamatu. Seoses sellega ei mõista ma neid, kes peavad teadusetegemist asjatuks raharaiskamiseks. Hea teadus ei ole seda kunagi ega saa selleks kunagi“.
Kuidas haakub öeldu Eestis toimuvaga 20 aastat pärast taasiseseisvumist?
Üldiselt läheb Eestil hästi (vt näiteks viimaseid andmeid Vabariigi Valitsuse poolt 22. detsembril 2011.a heaks kiidetud dokumendis „Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2007-2013 „Teadmistepõhine Eesti” aruanne strateegia eesmärkide ja rakendusplaani täitmisest 2010. ja 2011. aastal“ või Innovaatikas avaldatud peaministri ettekanne teadusest ja arendustegevusest Riigikogus 13. detsembril 2011 koos aruteluga). Meid on hakatud märkama EL ja OECD teaduse ja arendustegevuse ning innovatsiooni alastes ülevaadetes[1]. Eriti siis, kui on tegu kasvudega. (Vahemärkusena: Soome oli meiega praegusega võrreldaval tasemel ca 25 aasta eest).
Üheks põhjuseks, miks meil nii läinud, on teadussüsteemi radikaalse kuid säästliku ümberkorralduse algus juba enne taasiseseisvumist: 1990.a suvel loodud Eesti Teadusfond pani aluse uuele finantseerimissüsteemile. Kõrvuti teadusasutuste baasfinantseerimisega evitas Teadusfond konkurentsipõhise uurimisprojektide finantseerimise. See oli esimene demokraatlik, lääne tüüpi teadust finantseeriv asutus endise sotsialismileeri maades. See tähendas orientatsiooni töö kvaliteedile ehk “heale” teadusele. Orientatsioon teaduse põhiväärtustele, stabiilne funktsioneerimine, usaldusväärsus, järjekindel areng – nende sõnadega võime iseloomustada meie teadussüsteemi. Märkimata ei saa jätta ka valitsuse järjekindlalt toetavat poliitikat.
Loomulikult on meil teel tipu suunas veel pikk tee minna ning probleeme on mitmesuguseid.
Pöörduksime nüüd aga tagasi professor Fischeri poolt öeldu juurde ja küsiksime, kuidas on meil olukord „hea“ teaduse, “inimese poole näoga oleva” teaduse ning “inimeste probleeme lahendava” teadusega?
Küllap on arvamusi mitmesuguseid, ilmselt on kõige parem olukord „hea“ teaduse konkurentsipõhise toetamisega. Kuigi ka siin on meil enamasti tegu mitte tippude esiletõstmisega (v.a. tippkeskuste meede) vaid nõrgemate projektide diskrimineerimisega. Kuna päris teraviku lähedale satuvad meil veel liiga vähesed, on kindlasti üks küsimusi, kuidas head tipptaset paremini toetada.
„Näoga inimese poole oleva inimeste probleeme lahendava“ teadusega, mis loomulikult peab olema „hea“, on meil olukord kehvem. Kuid usume, et mitte lootusetu. Usume, et Eesti teadus on kahe aastakümne jooksul jõudnud oma arengus sinna, kus on võimalik asuda juba järgmise taseme probleeme lahendama.
Igal juhul on oma ala korüfee Edmond H. Fischeri intervjuu Sirbis huvitav lugemine. Äkki ärgitab see Teidki mõtlema sellest, milliseks peaks kujunema Eesti teaduse ja innovatsiooni süsteem järgmistel kümnenditel?