Lühikokkuvõte innovatiivse liidu konkurentsivõime aruandest

Innovatiivse liidu konkurentsivõime aruanne 2011 (Innovation Union Competitiveness report 2011)

Kokkuvõte (Executive summary)
© European Union
, 2011

Sissejuhatus

Euroopa Liit algatas 2010. aastal süvenevate ühiskondlike probleemide ja nõrkade majandustulemuste tingimustes Euroopa 2020. aasta strateegia,[1] et juhtida Euroopa majanduse elavdamist ning esitada ulatuslik tegevuskava konkurentsivõimelisema, jätkusuutlikuma ja kaasavama majanduse saavutamiseks. Strateegia keskmes on juhtalgatus „Innovaatiline liit“,[2] millega määratakse kindlaks, kuidas Euroopa lahendab oma „innovatsioonikriisi“, rakendades teadusuuringutes ja innovatsioonis osalejaid ning asjaomaseid vahendeid ühendavat strateegilist lähenemisviisi. See kohustab ELi ja liikmesriike kehtestama raamtingimused, et muuta ärikeskkond innovatsioonisõbralikumaks, soodustada erasektori rahastamise kättesaadavust, viia ellu Euroopa teadusruum ja lahendada olulised ühiskondlikud probleemid.

Tulemuseks peaks olema innovaatiline liit, kus kiiresti kasvavad uuendusmeelsed ettevõtted näevad vaeva ja loovad uusi suure lisandväärtusega töökohti ning kus innovatsioon tagab ühiskonna vajadustele ja ootustele vastavad tooted ja lahendused. Eesmärk on lahendada nii konkurentsiprobleem (ületades Euroopa innovatsioonilõhe) kui ka kultuurialane probleem (ühendades ühiskondlikele probleemidele keskendumiseks teadusuuringud ja innovatsiooni), millega peaks kaasnema struktuurimuutus teadmismahukamate majandustegevuste suunas. Need prioriteedid on üldiselt kooskõlas Euroopa Liidu kodanike põhiseisukohtadega innovatsiooni kohta.

Joonis 1. Euroopa Liidu kodanike arvamus innovatsiooni kolme peamise prioriteedi kohta Euroopas 2010. aastal

IUCR_ 2011_ExSumm_EEAllikas: teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat
Andmed: teabevahetuse peadirektoraat, Eurobaromeeter 2010

Juhtalgatuses „Innovaatiline liit“ kutsutakse üles looma tugevat järelevalvemehhanismi innovatsiooni tulemuslikkuse ja Euroopa ühiste eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude mõõtmiseks. See kajastab selle valdkonna korrapärast järelevalvet ja hindamist käsitlevaid aluslepingu sätteid[3].

Sel eesmärgil on välja töötatud järelevalveraamistik, mis koosneb kolmest järgmisest osast:

1. peamised eesmärgid: kuhu me tahame jõuda? Euroopa 2020. aasta strateegia üks viiest peamisest eesmärgist on parandada teadus- ja arendustegevuse tingimusi, et eelkõige tõsta selle sektori avaliku ja erasektori investeeringute tase 3%-ni SKPst. Lisaks sellele esitas Euroopa Ülemkogu 4. veebruaril 2011 üleskutse töötada välja uus ühtne integreeritud näitaja, mis võimaldaks paremini jälgida innovatsiooni arengut. Euroopa Komisjon teeb praegu sellise näitaja väljatöötamiseks koostööd liikmesriikide statistikaametite ja OECDga, keskendudes kiiresti kasvavate uuendusmeelsete ettevõtjate osatähtsusele tööhõives;

2. tulemustabel: milline on meie olukord? 2011. aasta alguses avaldati innovaatilise liidu tulemustabel, mida ajakohastatakse igal aastal, et ELi ja liikmesriikide tulemusi saaks võrrelda 25 teadusuuringute ja innovatsiooni põhinäitaja alusel ja neist 12 puhul peamiste rahvusvaheliste partnerite tulemustega;

3. analüütiline strateegiline aruanne: mis on ebapiisavate tulemuste põhjused ja kuidas olukorda parandada? Iga kahe aasta tagant esitatakse innovaatilise liidu konkurentsivõime aruandes põhjalik statistiline ja majanduslik analüüs, milles käsitletakse tõhusa ning sotsiaalselt toimiva teadusuuringute ja innovatsioonisüsteemi põhitunnuseid. See on innovaatilises liidus tõenduspõhise poliitikakujundamise peamine vahend.

Käesolevas innovaatilise liidu konkurentsivõime aruandes vaadeldakse ELi ja liikmesriikide teadus- ja arendustegevuse peamiste eesmärkide saavutamisel tehtud edusamme ning esitatakse majanduslikud tõendid ja analüüsid, mis abistavad ELi ja liikmesriike innovaatilist liitu toetaval poliitikakujundamisel. Aruanne peaks täiendama Euroopa Komisjoni iga-aastases majanduskasvu analüüsis esitatud üldist ülevaadet Euroopa 2020. aasta eesmärkidest, pakkudes sügavamat käsitlust teadus- ja arendustegevuse intensiivsusega seotud eesmärkidest ELis ja liikmesriikides ning esitades tõendeid teadmismahuka ettevõtte dünaamika ja muude innovatsiooniga seotud asjaolude kohta. Aruanne laiendab ja täiendab ka innovaatilise liidu tulemustabeli näitajaid, hõlmates kogu innovatsioonitsüklit, sealhulgas teadusuuringute ja innovatsiooni mõju konkurentsivõime suurendamisele ning ühiskondlike probleemide lahendamisele.

Käesolevas kokkuvõttes tutvustatakse innovaatilise liidu konkurentsivõime 2011. aasta aruande peamisi järeldusi.

Peamised järeldused

Investeerimine tulevikku

1. EL läheneb aeglaselt oma eesmärgile kulutada teadus- ja arendustegevusele 3 %, kuid lõhe ELi ja tema konkurentide vahel laieneb eriti ettevõtjate väiksemate teadus- ja arendustegevuse investeeringute tõttu

Investeerimine teadusuuringutesse ja innovatsiooni on majanduskasvu ja Euroopa tulevikku määravate uuenduslike ideede peamine tõukejõud. Seepärast on teadus- ja arendustegevuse investeeringute suurendamine üks Euroopa 2020. aasta strateegia viiest prioriteedist. Aastatel 2000–2007 püsis ELi teadus- ja arendustegevuse intensiivsus samal tasemel, kuna samaaegselt kasvasid SKP ning kogukulutused teadus- ja arendustegevusele. Hiljem suurenes ELi teadus- ja arendustegevuse osa SKPst 1,85%-lt 2007. aastal 2,01%-le 2009. aastal, kuna SKP vähenes, teadus- ja arendussektori riiklik rahastamine seati eelarves üldiselt prioriteediks ning jätkusid ka erasektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse. Selle põhjuseks võib pidada Lissaboni tegevuskava ja 2005. aastast alates algatatud siseriiklike reformide positiivset mõju.

Ajavahemikul 2000–2009 kasvas 24 liikmesriigis teadus- ja arendustegevuse intensiivsus, kusjuures enamikus liikmesriikides kiirenes see kasv aastatel 2006–2009. Arengust hoolimata oli enamik liikmesriike 2009. aastal siiski kaugel maas 2005. aastal seatud riiklike teadus- ja arendustegevuse 2010. aasta eesmärkide saavutamisest. 2010. aastal püstitasid peaaegu kõik ELi liikmesriigid 2020. aastaks uued teadus- ja arendustegevuse eesmärgid, mis on üldiselt kõrged, kuid saavutatavad.

Aastatel 1995–2008 kasvas ELis teadusuuringutesse tehtavate investeeringute maht reaalväärtuses 50% võrra. Ülejäänud maailmas olid tulemused siiski paremad, sest maailmamajandus muutus teadmismahukamaks. Samal ajavahemikul kasvas teadusuuringutesse tehtavate investeeringute kogumaht reaalväärtuses Ameerika Ühendriikides 60%, neljas Aasia kõige teadmismahukamas riigis (Jaapan, Lõuna-Korea, Singapur ja Taiwan) 75%, BRIC-riikides (Brasiilia, Venemaa, India, Lõuna-Aafrika Vabariik) 145%, Hiinas 855% ja ülejäänud maailmas peaaegu 100% võrra. Selle tulemusel toimub kiiresti kasvav osa teadus- ja arendustegevusest väljaspool Euroopat. 2008. aastal tehti vähem kui veerand (24%) maailma teadus- ja arendustegevuse kogukulutustest ELis (1995. aastal 29%). Praeguse suundumuse jätkudes jõuab Hiina teadus- ja arendustegevuse kulude mahu poolest 2014. aastal ELile järele.

ELi teadus- ja arendustegevuse investeeringute vähesus on kõige märgatavam ettevõtlussektoris, kus Euroopa jääb Ameerika Ühendriikidest ja juhtivatest Aasia majandustest üha rohkem maha. Jaapanis ja Lõuna-Koreas on ettevõtjate investeeringute suhe SKPsse kaks korda suurem kui Euroopas[4].

Ettevõtjate teadus- ja arendustegevuse kulud on ELis väiksemad kahel peamisel põhjusel: i) ELis on kõrgtehnoloogiliste tootmissektorite osatähtsus majanduses väiksem kui Ameerika Ühendriikides ja see üha väheneb ning ii) nimetatud sektorid on ELis vähem teadusmahukad kui Ameerika Ühendriikides. See on paljuski tingitud Euroopas kehtivatest raamtingimustest, mis on investeeringuteks vähem soodsad ja investoritele vähem atraktiivsed kui näiteks Ameerika Ühendriikides. Struktuurimuutuse aeglus Euroopas vähendab seal ka teadus- ja arendustegevuse investeeringute arengu tõenäosust kiiresti kasvavates sektorites. Seepärast olid ettevõtjate teadus- ja arendustegevuse intensiivsuse keskmised aastased kasvumäärad Jaapanis ja Lõuna-Koreas palju kõrgemad kui ELis. Hiina ettevõtjate investeeringud teadus- ja arendustegevusesse suurenevad samuti ning selle tulemusel on Hiina ettevõtjate teadus- ja arendustegevuse intensiivsus alates 2000. aastast kasvanud 30 korda kiiremini kui Euroopas, jõudes 2008. aastal 1,12%-ni[5].

Suuremad takistused, mis tuleb kõrvaldada, on rahastamise (nt riskikapitali) kättesaadavus, patendi registreerimise palju suuremad kulud Euroopas (eriti VKEdele) ja teadmismahuka ettevõtluse edendamiseks vajalike raamtingimuste puudumine.

2. Majanduskriis on ettevõtjate teadus- ja arendustegevuse investeeringutele rängalt mõjunud. Antitsükliliste meetmete raames säilitavad paljud Euroopa riigid siiski teadus- ja arendustegevuse riikliku rahastamise taseme või tõstavad seda

Majanduskriisist hoolimata olid teadus- ja arendustegevuse riikliku rahastamise suundumused 2009. ja 2010. aastal jätkuvalt positiivsed ning paljude liikmesriikide investeeringute määr jäi endiseks. 17 liikmesriigis jäi teadus- ja arendustegevuse eelarve 2009. aastal võrreldes 2008. aastaga nominaalväärtuses samaks või suurenes ning üksnes seitse liikmesriiki kärpisid sel aastal oma teadus- ja arendustegevuse eelarvet[6]. 2010. aastal oli 16 liikmesriigil kavas oma teadus- ja arendustegevuse eelarvet suurendada. Esialgsed kättesaadavad andmed näitavad siiski, et teadus- ja arendustegevuse eelarve suhe SKPsse vähenes 2010. aastal suuremas arvus riikides kui 2009. aastal ja see suundumus näib 2011. aastal jätkuvat. See on murettekitav, sest eelmised kriisid tõendavad, et teadus- ja arendustegevuse riikliku rahastamise jätkamine majanduslanguse ajal on võtmetegur, mis tagab jätkusuutliku majanduskasvu kiirema naasmise.

Kuigi kriisil on olnud erasektori teadus- ja arendustegevuse investeeringutele suurem mõju kui riiklikule rahastamisele, vähenesid ELis asuvate ettevõtjate teadus- ja arendustegevuse kulutused 2009. aastal poole vähem kui Ameerika Ühendriikide ettevõtjate kulutused (vastavalt –2,6% ja –5,1%). See mõju oli autotööstuses ja IT-riistvara sektoris suurem kui elektroonika- ja elektriseadmete ning tervishoiusektoris (viimane teatas isegi teadus- ja arendustegevuse investeeringute kasvust 2009. aastal). Üldiselt on siiski märgata, et teadmistesse ja innovatsiooni investeerimisel põhineva pingelise konkurentsi tulemusena olid erasektori teadus- ja arendustegevuse investeeringud 2009. aastal suhteliselt püsivad ja Aasias isegi kasvasid. See näitab ettevõtjate kindlat otsust jätkata kriisi ajal investeerimist teadus- ja arendustegevusse, et säilitada praeguse üleilmastumise raames oma konkurentsivõime.

Ülesanne teadmistesse rohkem investeerida on oluline prioriteet isegi Euroopa praeguste eelarvepiirangute ajal. Liikmesriigid peaksid seepärast tugevdama riikide rahandust ning tagama vahendid tulevaseks majanduskasvuks ja konkurentsivõime suurendamiseks, investeerides majanduskasvu soodustavatesse valdkondadesse (nt teadusuuringud, innovatsioon ja haridus).

3. Euroopas on just teaduse ja tehnoloogia valdkonnas ulatuslikud ning mitmekesised kvalifitseeritud inimressursid, mida ettevõtlussektor ei kasuta täielikult või optimaalselt ära; Hiinas on vastseid kolmanda taseme hariduse omandanuid praegu sama palju kui ELis, Ameerika Ühendriikides ja Jaapanis kokku

Euroopa üks suuremaid varasid on tema teadlaste arvukus ja kvalifitseeritud inimressursid. 2008. aastal oli ELis 1,5 miljonit täistööajale taandatud teadlast võrreldes 1,4 miljoniga Ameerika Ühendriikides ja 0,71 miljoniga Jaapanis. Absoluutarvudes haaras Hiina siiski 1,6 miljoni teadlasega 2008. aastal maailmas juhtrolli. EL peab looma teadusuuringute valdkonnas vähemalt miljon uut töökohta, et saavutada kolmeprotsendine teadus- ja arendustegevuse intensiivsus. Euroopa teadlaste arvu puhaskasv kahe kolmandiku võrra 2020. aastaks peaks tooma suurimat kasu ettevõtlussektorile, mida eraldab Ameerika Ühendriikidest suur lõhe. Lisaks sellele jäävad paljud tegutsevad teadlased 2020. aastaks pensionile. See ning vajadus teadlaste uurimisvaldkondi ulatuslikult kohandada vastavalt uutele prioriteetidele ja turunõudlustele on liikmesriikide teadusuuringute ja innovatsioonisüsteemide peamised probleemid eelseisvatel aastatel.

Üle poole (54%) ELi teadlastest töötab avalikus sektoris ja üksnes 46% ettevõtlussektoris. Selle poolest on Euroopa erand. Meie peamisteks majanduskonkurentideks olevates riikides on erasektoris töötavate teadlaste osatähtsus palju suurem, näiteks Hiinas 69%, Jaapanis 73% ja Ameerika Ühendriikides 80%.

Mis puutub dünaamikasse, siis üsna suur ja üha suurenev osa ELi elanikkonnast saab igal aastal akadeemilise kolmanda taseme hariduse, mis annab ainulaadse võimaluse selle kvantitatiivse ja kvalitatiivse ülesande täitmiseks. ELis saab igal aastal kolmanda taseme teadus- ja insenerihariduse rohkem kui 940 000 üliõpilast ning kolmanda taseme haridusega isikute arv kasvas ELis ajavahemikul 2000–2008 keskmiselt 4,9% aastas. Sama suundumust on märgata doktoriõppe puhul. 111 000 uut doktorikraadi aastas tähendab, et ELis antakse peaaegu kaks korda rohkem doktorikraade kui Ameerika Ühendriikides. Teadus- ja insenerihariduse puhul on vahe veelgi suurem, sest ELis antakse neis valdkondades välja üle kahe korra rohkem doktorikraade kui Ameerika Ühendriikides. SKPga võrreldes investeerivad Ameerika Ühendriigid kõrgharidusse siiski umbes 2,5 korda rohkem kui EL, peamiselt ELi erasektori palju väiksemate kulutuste tõttu. Seepärast on hariduskulud magistrandi või doktorandi kohta Euroopas vaid murdosa sellest, mis need on Ameerika Ühendriikides. Kvaliteet tuuakse ohvriks kvantiteedile ja sellega kaasneb ettevõtlussektori ootuste täitumata jäämise oht.

Üliõpilaste vastuvõtmisel toimus eelmisel kümnendil tõeline läbimurre siiski Hiinas: 2009. aastal võeti Hiinas vastu nii palju bakalaureuseõppe üliõpilasi kui ELis, Ameerika Ühendriikides ja Jaapanis kokku (üle 6 miljoni). Vähem kui seitse aastat tagasi võeti Hiina ülikoolidesse sama palju bakalaureuseõppe üliõpilasi kui ELis (umbes 3 miljonit) ja Ameerika Ühendriikides (2,5 miljonit).

Innovaatilise liidu edukuse üks põhitingimus on see, et liikmesriigid peavad kohandama oma (kolmanda taseme) haridussüsteeme, seades eesmärgiks teadlaste ja inseneride arvu olulise suurendamise ning tagades samal ajal nende oskuste parema vastavuse ettevõtlussektori vajadustele ja teaduskarjääri atraktiivsemaks muutmise kogu maailma tipptalentide jaoks.

4. Euroopa on küll teadmiste loomisel ja teaduse tipptaseme tagamisel esirinnas, kuid kaotab oma positsiooni teadustulemuste kasutamisel

EL on vastastikuse eksperdihinnangu saanud teaduslike väljaannete avaldamise poolest maailmas esirinnas: 2009. aastal moodustasid need 29% kogu maailma asjaomastest väljaannetest, edestades Ameerika Ühendriike (22%), Hiinat (17%) ja Jaapanit (5%). Mis puutub teaduse tipptasemesse, siis ajavahemikul 2001–2009 suurenes ELi kui terviku osatähtsus 10% maailma enim tsiteeritud teaduslike väljaannete seas 10,4%-lt 11,6%-le, samal ajal kui maailma keskmine on määratluse kohaselt 10%. See tähendab, et Euroopa suutlikkus avaldada mõjukaid teaduslikke väljaandeid, mis on teaduse kvaliteedinäitaja, ületab maailma keskmist 16% võrra ja on alates 2000. aastast suurenenud. Kõrgeim protsent on Madalmaadel, Taanil, Šveitsil ja Islandil, kes on selle kriteeriumi põhjal maailmas juhtpositsioonil. See saavutus on seotud Euroopa teadusruumi järkjärgulise arengu ning ELi ja liikmesriikide teadus- ja arendustegevuse rahastamisvahendite paranemisega Lissaboni strateegia osana. (Toimetaja märkus: Siia on sattunud ebatäpsus: ELi kui terviku osatähtsus 10% maailma enim tsiteeritud teaduslike väljaannete seas on suurem kui 11,6 %, sest juba tema publikatsioonide osakaal oli 29%, ning 11,6% nendest publikatsioonidest kuulub kogu maailma 10% enamtsiteeritavama hulka. Nende andmete põhjal on ELi panus maailma 10% enam tsiteeritavama publikatsiooni hulka 33,6%. Eksimus saab alguse põhiteksti joonise 1.6.3. ebaõnnestunud pealkirjast ja ebatäpsetest selgitustest nende juurde, kus aetakse segamini kõrge tsiteeritavusega publikatsioonide osakaal ELi, Ameerika Ühendriike jt riikide publikatsioonide hulgas panusega kogu maailma kõrge tsiteeritavusega publikatsioonide arvu).

ELi hiljutisest edust hoolimata on Ameerika Ühendriikide tulemused teadus- ja arendustegevuse tipptaseme seisukohalt ikkagi kolmandiku võrra paremad kui Euroopal ja Ameerika Ühendriikide väljaannete osatähtsus 10% maailma enim tsiteeritud väljaannete seas on 15,3%. (vt eelmine toimetaja märkus).

Konkurentsivõimelise tehnoloogia väljatöötamisel on Euroopa tiheneva konkurentsi tingimustes kaotamas oma positsiooni. Praegu on ELi, Ameerika Ühendriikide ja viie juhtiva Aasia riigi osatähtsus patendikoostöölepingu (PCT) patentide seas võrreldaval tasemel (kõigil 25–30%). PCT patenditaotluste arvu kasv on olnud viimastel aastatel Jaapanis ja Koreas siiski peaaegu kaks korda suurem kui ELis. Praeguse suundumuse jätkudes võib riikide osatähtsus PCT patenditaotluste seas olla 2020. aastal järgmine: EL 18%, Ameerika Ühendriigid 15% ja viis juhtivat Aasia riiki 55%.

Euroopa Patendiameti (EPO) patenditaotlused ei ole küll kõige sobivamad rahvusvaheliseks võrdluseks kolmandate riikidega, kuid näitavad eri riikide kalduvust haarata innovatsiooniprotsessis juhtroll. ELi liikmesriikide osatähtsus EPO patenditaotlustes kahanes 44,8%-lt 2000. aastal 44,2%-le 2007. aastal. Lisaks sellele on ELis alates 2000. aastast vähenenud ka EPO patentide arvu suhe SKPsse, samal ajal kui ülejäänud maailmas on see suhtarv suurenenud. Veelgi murettekitavam on, et ligikaudu pooled liikmesriigid ei registreeri üldse kõrgtehnoloogia-alaseid EPO patente. Seepärast ei ole üllatav, et välismaalt saadavad litsentsi- ja patenditasud on Ameerika Ühendriikides kolm korda suuremad kui Euroopas,[7] mis tõendab Euroopa raskusi maailma tehnoloogiaturgudel juhtpositsiooni saavutamisel.

Osaliselt võivad seda olukorda põhjustada Euroopas patendi registreerimise ja säilitamise kulud: VKE peab kõigis 27 ELi liikmesriigis patendikaitse saamiseks ja säilitamiseks tasuma 168 000 eurot riigilõivu. Ameerika Ühendriikides maksaks sama kestusega kaitse vaid 4 000 eurot.

Euroopa teadusruumi areng, liikmesriikide teadusuuringute ja innovatsioonisüsteemide varasemad ja praegused struktuurireformid ning ühtse teadmiste turu tugevdamine on olulised Euroopa teaduse taseme tõstmisel. Vaja on siiski lisameetmeid, eelkõige kulutõhusamat intellektuaalomandi kaitset ja haldust, et tugevdada tehnoloogia-alast juhtpositsiooni ja võita tagasi innovatsioonialane juhtpositsioon, eesmärgiga tagada Euroopa tulevane konkurentsivõime, majanduskasv ja töökohad.

Euroopa teadusruum tagab tõhusama teadusuuringute ja innovatsioonisüsteemi

5. Liikmesriigid rakendavad reforme, et parandada riikliku teadusbaasi toimimist ning suurendada avaliku ja erasektori koostööd, kuid Euroopa teadmussiire on endiselt nõrk

Ajavahemikul 2000–2009 asusid ELi liikmesriigid reformima kõrgharidusasutusi ja riiklikke teadusuuringuid tegevaid organisatsioone. Paljudes liikmesriikides on ülikoolidele antud suurem autonoomia ning nad on töötanud välja institutsioonilised strateegiad, et seada teadustegevus prioriteediks ja tõmmata endale välismaa tippteadlaste tähelepanu. Lisaks põhineb riiklike vahendite eraldamine üha enam tulemuslikkuse järelevalvel ja hindamisel ning konkurentsil. Enamikus liikmesriikides on tehtud edusamme ülikoolide nn kolmanda missiooni arendamisel, eelkõige avaliku ja erasektori koostöö arendamise ja edendamise kaudu. 200 hiljuti uuritud Euroopa ülikoolist oli 86%-l tehnosiirdekeskus ja rohkem kui kolmandik oli loonud kümme või enam hargettevõtet.

Need reformid on sageli siiski veel pooleli ja riigiti on olukord väga erinev. Seepärast on avaliku ja erasektori vaheline teadus- ja tehnoloogiakoostöö Euroopas üldiselt nõrk. Avaliku ja erasektori ühisväljaannete arv elanikkonna kohta on ELis ligikaudu poole väiksem kui Ameerika Ühendriikides ja kolmandiku võrra väiksem kui Jaapanis. Mitmes liikmesriigis (Rootsi, Taani, Soome, Madalmaad) on see siiski palju suurem. Julgustav on see, et aastatel 2000–2008 kasvas ettevõtjate rahastatud riikliku teadus- ja arendustegevuse osatähtsus ELis 20% (olukord on parem kui Ameerika Ühendriikides ja Jaapanis). ELi liikmesriikides ja assotsieerunud riikides on ka selles valdkonnas suured erinevused ning Saksamaa, Soome ja Island on ELi keskmisest palju edukamad.

Kolmanda taseme haridussüsteemi ja riikliku teadusbaasi ajakohastamine Euroopas on tähtis struktuurireform ühtse teadmiste turu tugevdamiseks. Kuigi see edeneb enamikus ELi liikmesriikides Euroopa teadusruumi lõpuleviimiseks tehtavate jõupingutuste raames jõudsalt, on siiski vaja täiendavaid jõupingutusi, et edendada avaliku ja erasektori koostööd ning tehnosiiret (nt uute teadusasutuste avamisega ja nõudluspõhise lähenemisviisi väljatöötamisega innovatsiooni valdkonnas).

6. Euroopa teadusruumi arendamine toetab Euroopa teadustegevuse arengut ja tõhusust

Euroopa teadusruumi lõpuleviimine on veel kaugel ja edusammud on olnud kohati pärast 2000. aastal tehtud esimest algatust aeglased. 2008. aastal eraldati ELi liikmesriikide ja EFTA riikide teadus- ja arendustegevuse eelarvest hinnanguliselt üksnes 4,5% riikidevaheliselt kooskõlastatud teadusuuringuteks (2007. aastal 4,3%). Oluline osa eraldatud vahenditest läks ulatuslike riikidevaheliste teadusinfrastruktuuride (nt CERN) rahastamiseks või riiklikele teadus- ja arendustegevuse programmidele, mida koordineeriti raamprogrammi vahendite (ERA-NET, ERANET+, ühised tehnoloogiaalgatused, artikli 185 kohased algatused) ja muude üleeuroopaliste teadus- ja arendustegevuse koordineerimise süsteemide (nt Eureka, COST) abil. Praegu puuduvad hinnangulised andmed Euroopa osatähtsuse kohta avatud riiklikes teadus- ja arendustegevuse programmides[8]. Esimesed uuringud näitavad siiski, et see on väga väike.

Euroopa-sisene liikuvus on endiselt tagasihoidlik. 2008. aastal õppis muus liikmesriigis üksnes 7% Euroopa doktorantidest. Euroopas elavatest väljakujunenud teadlastest on siiski 56% töötanud oma karjääri jooksul vähemalt kolm kuud muus riigis.

Ühisväljaannete andmed näitavad, et ELis elavad teadlased on järjest enam integreerunud riikidevahelistesse võrgustikesse, mida tõendab asjaolu, et riikidevaheliste (nii ELi siseste kui kolmandate riikidega koos avaldatud) ühisväljaannete arvu kasv oli suurem kui liikmesriigisiseste väljaannete kasv samal ajavahemikul (2003–2008). ELi välise teaduskoostöö kasv on ELi sisese kasvuga võrreldes väiksem, kuid siiski suhteliselt sarnane (keskmine aastane kasvumäär on vastavalt 8% ja 9,8%). Andmetest ilmneb seega, et EL on viimastel aastatel rohkem integreerunud ja ELi teadusuuringud on ülejäänud maailmale rohkem avatud.

Võrgustike analüüs näitab, et teadmiste vood (nt üliõpilaste vood, elektroonilised akadeemilised sidemed, ühisväljaanded ja ühispatentidealane koostöö) on Euroopas siiski ülimalt tasakaalustamata ja tihedalt koondunud mõnda Lääne-Euroopa riiki, kusjuures EL 12 riikide ja enamiku Lõuna-Euroopa riikide osalus on väga väike.

Euroopa teadusuuringute tõhusama ja integreerituma rahastamise eesmärgi saavutamisel on tehtud suuri ja märgatavaid edusamme: kogu ELi hõlmava konkurentsipõhise teadusuuringute rahastamise märgatav kasv, mis toimus peamiselt seitsmenda raamprogrammi kaudu, ning struktuurifondide suurem rõhuasetus teadusuuringutele ja innovatsioonile. 2008. aastal eraldati peaaegu 11% ELi kogueelarvest teadusuuringutele ja innovatsioonile (1985. aastal alla 3%). Sellel on Euroopa teaduskogukonnale märkimisväärne mõju. Enamikus EL 12 liikmesriikides moodustavad teadusuuringuteks, tehnoloogiaarenduseks ja innovatsiooniks eraldatud struktuurifondide vahendid üle 60% riigi teadus- ja arendustegevuse eelarvest, mõnikord isegi üle 100%. See annab asjaomastele liikmesriikidele ainulaadse võimaluse suurendada oma teadus- ja innovatsioonisuutlikkust. Esialgsete üleeuroopaliste hinnangute kohaselt antakse ELi teadusuuringute raamprogrammi raames 20–25% kogu projektipõhisest rahastamisest Euroopas.

Euroopa teadusruumi raamistiku arendamine aitab suurendada Euroopa teadussüsteemi tõhusust ja tulemuslikkust ning kõrvaldada teadmiste vaba liikumise kitsaskohad Euroopas. Teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise järjest parem suunamine ELi eri rahastamisvahendite kaudu võimaldab tõsta ELi teaduse üldist taset, suurendades samal ajal ühtekuuluvust.

7. Euroopa suurendab rahvusvahelist teadus- ja tehnoloogia-alast koostööd, püüdes Ameerika Ühendriikidele järele jõuda

Üleilmastunud majanduses on Euroopa peamine konkurentsieelis suutlikkus konkureerida suure lisandväärtusega toodete valdkonnas. Euroopa osatähtsus maailma teadussuutlikkuses (investeeringute ja teadlaste poolest) ja toodangus (teadus- ja tehnoloogiaväljaannete ja patentide poolest) väheneb, samal ajal kui ülejäänud maailma, eriti juhtivate Aasia majanduste osatähtsus kasvab. Sellise pikaajalise suundumusega paralleelselt tekitavad suured ühiskondlikud probleemid (nt kliimamuutus ja vananev elanikkond). Nende probleemide lahendamiseks tuleb suurendada sihipärast ning strateegilist rahvusvahelist teadus- ja tehnoloogiakoostööd, tuginedes Euroopa teaduse suurepärastele koostöösaavutustele ja kõrgele teaduspositsioonile ning lahendades ka suhteliselt palju nõrgema tehnoloogiakoostöö küsimusi.

Maailma vanimad ja väljakujunenumad teadus- ja tehnoloogiakoostöö võrgustikud (ühisväljaannete ja -patentide järgi hinnates) on loodud Ameerika Ühendriikide ja ELi vahel. Atlandi-ülese koostöö tulevikuväljavaated on endiselt head, nagu nähtub Ameerika Ühendriikides doktorikraadi omandavate Euroopa üliõpilaste arvu kasvust. Viimasel kümnendil on Ameerika Ühendriikides doktorikraadi saanud ELi kodanike arv kasvanud rohkem kui 38%.

Mõlemad piirkonnad kohanevad samal ajal teadmiste loomise ja turuvõimaluste uue geograafilise jaotusega, suurendades kahepoolset koostööd tärkava turumajandusega Aasia riikidega. Mõlemasse piirkonda on märkimisväärselt suur Aasia doktorantide sissevool. Ajavahemikul 2000–2009 oli Ameerika Ühendriikide teaduskoostöö (ühisväljaannete arvu järgi hinnates) teadusmahukate Aasia riikidega (Jaapan, Lõuna-Korea ja Hiina) tihedam kui ELi ja nimetatud riikide vahel. Sellegipoolest suurendas EL kõnealusel ajavahemikul nende Aasia riikidega teaduskoostööd kiiremini (keskmine aastane kasvumäär 12,8%) kui Ameerika Ühendriigid (10,6%). Sama toimus tehnoloogiakoostöö valdkonnas: Ameerika Ühendriikidel on eelnimetatud Aasia riikidega rohkem ühispatente kui ELil.

Raamprogrammi täieliku rahvusvahelise avamise tulemusel on Euroopa-välistest riikidest pärit osalejate osatähtsus raamprogrammis tasapisi kasvanud – 5,3%-lt 2002. aastal 6%-le 2010. aastal. Kõige rohkem raamprogrammi projektides osalejaid on Venemaalt ja Hiinast ning seejärel Ameerika Ühendriikidest. Euroopa riikidest on koostöösidemed Venemaa, Hiina ja Ameerika Ühendriikidega peamiselt viiel suurimal riigil – Saksamaal, Ühendkuningriigil, Prantsusmaal, Itaalial ja Hispaanial. Lisaks sellele on ka Madalmaadel ja Rootsil nende riikidega oma suuruse kohta palju koostöösidemeid.

Rahvusvahelise teadus- ja tehnoloogiakoostöö edasiseks suurendamiseks tuleks rakendada sihipärast strateegiat, millel on nii teadus- kui ka tehnoloogiamõõde, ja ühist rahvusvahelise koostöö raamistikku ning teha veelgi rohkem jõupingutusi, et tõmmata endale väljastpoolt Euroopa teadusruumi riike pärinevate üliõpilaste tähelepanu.

8. Euroopa teadlaste sooline tasakaal paraneb, kuid olulisi teadusasutusi juhivad ja haldavad jätkuvalt valdavalt mehed

Tõhusama ja loomisvõimelisema teadusuuringute ja innovatsioonisüsteemi nimel rakendatavad reformid hõlmavad ka soolise tasakaalustamise meetmeid. 2007. aastal oli naiste keskmine osakaal ELi teadlaste koguarvus kõrgharidusasutustes 37 %, riiklikes teadusorganisatsioonides 39 % ja ettevõtlussektoris vaid 19 %. Alates 2002. aastast on naisteadlaste arvu keskmine aastane kasvumäär olnud kõrgem kui meesteadlastel. Lisaks sellele on sooline lõhe kahanenud teadlaste hulgas jõudsamalt kui tööturul üldiselt. Siiski juhtisid naised 2007. aastal üksnes 13 % kõrgharidusasutustest ja korralise professori või sellega samaväärsele ametikohale jõudnud naistöötajate osakaal teadusasutuses on endiselt väga väike: 7,2 % inseneriteadustes ja tehnoloogias, 17 % arstiteaduses ja 27 % humanitaarteadustes. Ajavahemikul 2004–2007 kasvas veidi sellele tasandile jõudnud naiste osakaal.

Soolise võrdõiguslikkuse areng on põhimõtteliselt toimunud teadusuuringute ja innovatsioonisüsteemi reformide, tööturu tingimuste ja kehtestatud võrdse kohtlemise põhimõtete koostoimes. Mitmekülgse ülevaate saamiseks sellest, mida tähendab eurooplaste jaoks hea elu ja mis soodustab innovatsiooni, tuleb teadustöös ja innovatsioonis kasutada tasakaalustatult nii meeste kui ka naiste võimeid ja loovust. Usaldusväärsed riiklikud teadusuuringute ja innovatsioonistrateegiad peaksid sisaldama selgete eesmärkide, tähtaegade ja järelevalvega sihipärast tegevust.

Teadusuuringud ja innovatsioon jätkusuutliku majanduse ja parema elu nimel

9. Euroopa VKEd on innovaatilised, kuid ei kasva piisavalt. Ameerika Ühendriigid on viimasel 35 aastal näidanud palju suuremat suutlikkust uute ettevõtete loomisel ja arendamisel teadusmahukates sektorites

Euroopa VKEd on innovaatilised. Uuringute kohaselt tõi 27% innovatsiooniga tegelenud ettevõtjatest 2008. aastal turule uued või täiustatud tooted. Rootsis oli see osakaal koguni 41%.

Majanduse suurusega võrreldes tegelevad VKEd Ameerika Ühendriikides teadus- ja arendustegevusega rohkem kui ELis: 2007. aastal moodustasid VKEde teadus- ja arendustegevuse kulud ELis 0,25% SKPst võrreldes 0,30%-ga Ameerika Ühendriikides, kus suur osa kulusid oli koondunud teatavatesse osariikidesse (nt California). Mitmes Euroopa riigis (Taani, Soome, Belgia, Austria ja Rootsi) on VKEde teadus- ja arendustegevuse osakaal siiski palju suurem (üle 0,5% SKPst).

Murettekitavam on see, et patentide registreerimise põhjal on uued (alla viieaastased) ettevõtted ELis vähem innovaatilised kui sarnased ettevõtted Ameerika Ühendriikides, v.a Norra ja Taani, kus aastatel 2005–2007 esitas PCT patenditaotluse rohkem kui 30% uutest ettevõtetest.

Selle tulemusena ei kasva innovaatilised VKEd piisavalt, et saada suurteks teadus- ja arendustegevusse investeerivateks ning innovaatilisteks ettevõteteks. Pärast 1975. aastat loodud ettevõtete osatähtsus teadus- ja arendustegevusse investeerivate Ameerika Ühendriikide tippettevõtete seas (54,4%) on kolm korda kõrgem kui sarnaste ELi tippettevõtete seas (17,8%). See annab märku, et ELi suutlikkus luua ja arendada teadusmahukastes sektorites uusi ettevõtteid, on olnud viimasel 35 aastal Ameerika Ühendriikide omast pidevalt väiksem. Seepärast ei ole ELi tööstusstruktuur piisavalt orienteeritud kiiresti kasvavatele majandussektoritele.

Kõik VKEde liigid võivad olla innovaatilised ning neid tuleks julgustada investeerima teadusuuringutesse ja innovatsiooni. Samuti on oluline, et kõige innovaatilisemate majandussektorite kiiresti kasvavatel ettevõtetel on otsustav roll kujunemisjärgus tööstusharude arengus ja nende struktuurimuutuste kiirendamisel, mida Euroopa vajab, et saada püsiva majanduskasvu ja kvaliteetsete töökohtadega teadmispõhiseks majanduseks. Sel põhjuselt keskendutakse Euroopa Komisjoni ettepanekus innovatsiooni uue ühtse põhinäitaja kohta kõige innovaatilisemate sektorite kiiresti kasvavate ettevõtete osakaalule majanduses. Sellisest arengust tulenev majanduskasv toob tulu kogu majandusele, sealhulgas madal- ja kesk-kõrgtehnoloogiliste sektorite VKEdele ja VKEdele, kes osutavad nõudluse üldisest arengust tugevalt sõltuvaid teenuseid.

10. Ettevõtjate teadus- ja arendustegevuse nõrgemad raamtingimused ja killustunud innovatsiooniturg Euroopas takistavad erasektori teadus- ja arendustegevuse investeeringuid ning vähendavad Euroopa ligitõmbavust

Euroopa ligitõmbavus välisettevõttele sõltub eelkõige 500 miljoni tarbijaga ühtse turu olemasolust, kus on läbipaistev ettevõtluskeskkond, tõhusad ja täitmisele pööratavad konkurentsieeskirjad ning suured kvalifitseeritud inimressursid. Seda majanduslikku avatust iseloomustab ELi sisese konkurentsi tihedus ning avatus välismaistele investeeringutele ja toodetele. ELi siseselt paistab majanduskonkurents olevat vanades liikmesriikides tihedam kui uutes liikmesriikides ning eriti tugev on see Saksamaal, Austrias ja Madalmaades.

Oluline näitaja selliste turgude kindlakstegemisel, kus ettevõtted eelistavad olla innovaatilised, on klientide ja tarbijate nõudlus uute toodete järele ning eelkõige tagasisidet anda võivate ja uuendusi kasutama kalduvate põhikasutajate kohalolu. EL on maailma suurim turg ja peaks seda täielikult ära kasutama, õhutades investoreid välja töötama uuendusi, mis vastavad kogu maailma tarbijate vajadustele. Seda potentsiaali ohustab siiski ELi ja liikmesriikide tasandil selliste sobivate raamtingimuste puudumine, mis hõlbustaksid innovaatiliste kaupade ja teenuste turulepääsu ning edendaksid ettevõtjate investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni.

Liikmesriikide tasandil ilmneb, et ettevõtete teadusuuringute ja innovatsiooni raamtingimused on ELi liikmesriikides üsna erinevad. Põhja-Euroopa riigid on paljude näitajate poolest alailma juhtpositsioonil, samal ajal, kui uutes liikmesriikides on olukord üldiselt kehvem.

Innovatsiooni suuremate takistuste tüüpiline näide on seotud intellektuaalomandi kaitse ja haldamisega. Kuigi Euroopa tasandil on olemas poliitiline tahe toetada teadmussiiret teadusuuringutest tehnoloogiasse ja turule, on vaja täiendavaid jõupingutusi, et luua teadusuuringute tulemuste ning patentide ja litsentside jaoks tõeline turg. Eelkõige on patendi registreerimise ja säilitamise kogukulud Euroopas 20 korda kõrgemad kui Ameerika Ühendriikides[9] (VKEde jaoks 40 korda kõrgemad). See erinevus on tingitud peamiselt patendi säilitamise kuludest ajavahemikul, mida ettevõtja vajab oma tegevuse laiendamiseks ja selleks, et soetada vahendeid innovaatiliste toodete uue põlvkonna väljatöötamiseks.

Erasektori rahastamise kättesaadavuse valdkonnas on Euroopa riskikapitali puhul Ameerika Ühendriikidest tublisti maha jäänud. ELi varases arengujärgus ettevõtja riskikapitalifondid moodustavad neljandiku Ameerika Ühendriikide tasemest (2009. aastal vastavalt 1,9 ja 4,5 miljardit eurot) ja on märkimisväärsed üksnes Norras, Madalmaades, Taanis, Portugalis, Soomes, Belgias ja Prantsusmaal. Riskikapitali investeeringutega laienemisetapis paistavad silma vaid kolm ELi liikmesriiki: Ühendkuningriik, Rootsi ja Šveits. Uutes liikmesriikides on riskikapitali tase madal ning erasektori teadus- ja arendustegevuse raamtingimused hiljutistest edusammudest hoolimata üldiselt ikka veel väheatraktiivsed. Seepärast on huvi omamaise teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni vastu väike ja nõudlus nende järele madal ning kõrge investeeringutasuvuse väljavaated ei ole piisavad.

ELi tasandil pakuvad praegused algatused enamasti meetmeid, mis õhutavad innovatsiooni kiiresti kasvavates sektorites (sh energiatehnoloogia strateegiline kava, ühised teadusalgatused, Euroopa tehnoloogiaplatvormid ja ühine kavandamine), kuid nõudluse õhutamiseks on tehtud vähem ja nõrgemaid jõupingutusi (nt juhtiva turu algatus).

Juhtalgatuse „Innovaatiline liit“ eesmärk on seega luua tõeliselt ühtne teadmiste turg ja kehtestada raamtingimused, et meelitada ligi ettevõtjaid ja ettevõtlusinvesteeringuid ning pakkuda Euroopa kodanikele paremaid avalikke teenuseid ja töövõimalusi.

Praeguste motivatsioonikavade täiendamiseks on juhtalgatuse „Innovaatiline liit eesmärk kujundada oluliste raamtingimuste parandamise kaudu teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks soodsam ettevõtluskeskkond. ELi algatuste kaudu püütakse ajakohastada Euroopa standardimisprotsessi, edendada innovaatilisi hankeid, luua kogu ELi hõlmavat intellektuaalomandi õiguste turgu ja parandada erasektori rahastamise kättesaadavust.

11. Majanduse jätkusuutliku konkurentsivõime saavutamiseks teadmismahukates sektorites on Euroopas vaja kiiremaid struktuurimuutusi

Viimasel 15 aastal on ELi majandus muutunud teenusepõhisemaks ja tootmissektorite osakaal on kahanenud 20%-ni kogu lisandväärtusest. Sellel struktuurimuutusel on ELi teadusuuringute ja innovatsioonisüsteemile oluline mõju, sest väiksema teadus- ja arendustegevuse intensiivsusega teenustesektorite kasvav osatähtsus tasakaalustab enamikus ELi liikmesriikides tootmissektorite teadusmahukuse hiljutise kasvu. Samal ajal koondub ettevõtete teadus- ja arendustegevus kõrgtehnoloogilistesse ja keskkõrgtehnoloogilistesse sektoritesse, mis muutuvad üha teadusmahukamaks, kuna üha rohkem maailma majandusi läheneb tehnoloogia arengu poolest eesrinnas olevatele riikidele. Kuigi ELi majandus on alates 2000. aastast muutunud veidi teadmismahukamaks, on lõhe Ameerika Ühendriikidega selle kompleksse arengu tagajärjel suurenenud, kuna kõrgtehnoloogiliste sektorite osatähtsus on Ameerika Ühendriikide majanduses suurem ja teatavad sektorid (sh teenustesektor) teadusmahukamad.

Töötajate järjest kõrgem haridustase ja suuremad oskused viitavad samuti toimuvale struktuurimuutusele. 2009. aastal moodustas teadmismahukas tegevus, mille puhul rohkem kui kolmandikul töötajatest on kolmanda taseme haridus, 35% ELi kogutööhõivest ja see määr ei erinenud oluliselt liikmesriigiti. Aastatel 2008–2009 teadmismahukas tegevus ELis pisut suurenes.

Võrreldes Ameerika Ühendriikidega on võimalik, et kõrgtehnoloogilise ja keskkõrgtehnoloogilise tööstuse ning teenuste teadusmahukus suureneb veelgi. Struktuurimuutust toetab juhtivate turgude areng ja uute tehnoloogiapõhiste ettevõtete kasvu takistuste kõrvaldamine. Struktuurimuutust saab teadus- ja arendustegevuse intensiivsuse seisukohalt analüüsida ka ettevõtete tasandil. Euroopa tööstuse teadus- ja arendustegevuse investeeringute 2010. aasta tulemustabel, mis hõlmab 1 000 ELi tippettevõtte teadus- ja arendustegevuse investeeringuid eri sektorites näitab, et ELi ettevõtete teadus- ja arendustegevuse intensiivsus kasvas 2009. aastal veidi ja jõudis 2,4%-ni.

Üleilmsel tasandil näitab tööstuse tulemustabel, et kriisi mõjust hoolimata on maailma teadus- ja arendustegevus säilitanud oma valdkondliku spetsialiseerumise ning Ameerika Ühendriigid on ülekaalus teadus- ja arendustegevuse mahukates sektorites, kuhu on koondunud 69% ettevõtete teadus- ja arendustegevusest, ja EL keskmisel määral teadus- ja arendustegevuse mahukates sektorites, mille osakaal ettevõtete teadus- ja arendustegevuses on 48%. Teadus- ja arendustegevus on oluliste sektorite (nt pooljuhtide, tarkvara- ja biotehnoloogiasektor) peamine konkurentsitegur: neis sektorites on ettevõtete arvu ja investeeringute kogumahu poolest ülekaalus Ameerika Ühendriikide ettevõtted. ELi ettevõtete teadus- ja arendustegevuse investeeringute osakaal suurenes keemia-, elektroonika- ja elektriseamete, tarkvara- ja arvutiteenuste, autode ja nende osade ning ravimi- ja biotehnoloogiasektoris.

Tulemustabelis on hästi näha tugevate teadus- ja arendustegevuse investorite esilekerkimine Hiinast ja Indiast: kui 2004. aasta tabelis oli selliste ettevõtete arv vastavalt üks ja null, on neid 2010. aastal vastavalt 21 ja 17.

Lõpuks viitab konkurentsivõimele innovatsiooniga seotud tööstuskaupade kaubanduse panus kaubandusbilanssi. Aastatel 2000–2008 suurenes peaaegu kõigi ELi liikmesriikide tööstustoodangu ekspordi teadmismahukuse osatähtsus kaubandusbilansis. Ajavahemikul 2002–2007 andsid teadmismahukad teenused Taanis, Kreekas, Iirimaal, Saksamaal, Luksemburgis ja Madalmaades kaubandusbilanssi samuti väga positiivse panuse. Samal ajavahemikul oli muudes liikmesriikides teadmismahukate teenuste kaubandusdefitsiit.

ELi innovatsiooni- ja konkurentsivõime tõstmiseks tuleb suurendada kõrgtehnoloogilise ja kesk-kõrgtehnoloogilise tööstuse teadusmahukust ning ühtlasemalt jaotada konkurentsitegurid eri piirkondade vahel. Struktuurimuutuse kiiremaks saavutamiseks Euroopas tuleb tagada raamtingimuste olemasolu, eelkõige asjakohaste oskustega töötajate kättesaadavus ja stiimulid nii nõudluse kui ka pakkumise poolel, et toetada ja õhutada investeerimist kasvavatele tooteturgudele.

12. Euroopal on head võimalused edendada ühiskondlikele probleemidele ja uuele üleilmsele majanduskasvule suunatud tehnoloogilisi leiutisi, mida saab edukalt turule viia, kui rakendada innovaatilise liidu algatuses sätestatud terviklikku ja integreeritud lähenemisviisi

Olulised ühiskondlikud probleemid nõuavad innovaatilisi lahendusi, mis omakorda loovad tulevikus kogu maailma kiiresti kasvavatel turgudel suuri võimalusi. Nende liidu kodanike protsent, kes usuvad, et teadus ja tehnoloogia parandavad nende elukvaliteeti, kahanes viimase viie aasta jooksul 78-lt 66-le. Seepärast oodatakse siiralt, et teaduse jõupingutused suunataks ümber praeguste ühiskondlike probleemide lahendamisse.

Patentide registreerimine näitab, et neist üleilmsetest ühiskondlikest probleemidest, millega praegu tegeletakse, on ELis pööratud tähelepanu kliimamuutuse leevendamisele: ELi PCT patenditaotluste arvu suhe SKPsse kasvas aastatel 2000–2007 selles valdkonnas rohkem kui kaks korda. Euroopal on seega suur teadusuuringute ja innovatsioonisuutlikkus kliimamuutust leevendavate ja keskkonna-alaste tehnoloogiate arendamiseks. Euroopa patentide arvu kiire kasvu tõttu selles valdkonnas suurenes 2007. aastal ELi tehnoloogiline spetsialiseerumine keskkonnatehnoloogiatele, samal ajal kui vähenes spetsialiseerumine tervishoiutehnoloogiatele ja muudele kiiresti kasvavatele tehnoloogiavaldkondadele.

2007. aastal kuulus ELile 40% kõigist kliimamuutusealaste tehnoloogiatega seotud patentidest maailmas ning Saksamaa, Taani ja Hispaania tootsid 2009. aastal peaaegu poole maailma tuuleenergiast. Fotogalvaanikas valitsevad seevastu Aasia ja Ameerika Ühendriikide ettevõtjad, maailma kümnest suurimast ettevõttest üksnes kaks asuvad Euroopas.

Tervishoiutehnoloogiate alal on Euroopa maas Ameerika Ühendriikidest, kelle arvel on peaaegu pooled kõigist tervishoiuga seotud patentidest maailmas (nii farmaatsiatooted kui ka meditsiinitehnoloogiad). ELi tervishoiutehnoloogia patentide registreerimine on alates 2000. aastast veidi vähenenud. Üksikud liikmesriigid (nt Taani, Madalmaad, Rootsi ja Saksamaa) on siiski tervishoiuga seotud tehnoloogiate poolest esirinnas. Sihipärased teadustöö ja esitlustegevuse investeeringud võtmevaldkondades ning turu arengu toetusmeetmed ELis ja liikmesriikides võivad aidata arendada uusi tehnoloogiaid ja uuendusi, mille abil saab lahendada olulisi ühiskondlikke probleeme. See uus terviklik lähenemisviis, mida toetatakse eriti Euroopa innovatsioonipartnerluste kaudu, on Euroopa tulevase majanduskasvu uus allikas.

[1] KOM(2010) 2020.

[2] Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus „Innovaatiline liit“, KOM(2010) 546 (lõplik). Euroopa 2020. Aasta strateegia hõlmab ka muid konkurentsivõimet suurendavaid juhtalgatusi: „Üleilmastumise ajastu uus tööstuspoliitika“, tegevuskava „Uued kutseoskused uute töökohtade jaoks“ ning „Digitaalarengu tegevuskava“.

[3] Artikli 181 lõige 2: „Olles tihedas koostöös liikmesriikidega, võib komisjon teha kasulikke algatusi, et edendada lõikes 1 märgitud kooskõlastamist, eelkõige algatusi, mille eesmärk on kehtestada suuniseid ja näitajaid, korraldada kogemuste vahetamist ning valmistada ette korrapäraseks järelevalveks ja hindamiseks vajalikke tegureid.“

[4] Viimasel kümnendil on ELi ettevõtjate kulutused teadus- ja arendustegevusele olnud ligikaudu 1,20% SKPst (2009. aastal 1,25%). See on palju madalam tase kui Ameerika Ühendriikides (2008. aastal 2,01%), Lõuna-Koreas (2007. aastal 2,45%) ja Jaapanis (2007. aastal 2,68%).

[5] Keskmine aastane kasvumäär oli Hiinas 9,2% ja Euroopas 0,3%.

[6] Andmed ei hõlma kõiki 27 liikmesriiki: Kreeka kohta andmed puuduvad ning Hispaania ja Poola andmetes 2009. aastal esinev lünk takistab nende riikide 2009. aasta teadus- ja arendustegevuse eelarve (valitsuse assigneeringud või kulud teadus- ja arendustegevusele) otsest võrdlust 2008. aasta omaga.

[7] Moodustades üksnes 0,21% SKPst (Jaapanis 0,53% ja Ameerika Ühendriikides 0,64%).

[8] Täielikult avatud uurimisrühmadele, mille liikmed ei ela programmi algatanud riigis.

[9] Võrdluse eesmärgil on arvutatud 20 aasta kulud: Ameerika Ühendriikides kaovad säilitamiskulud pärast seitset aastat, kuid Euroopas need suurenevad järsult.

Kommenteerimine on suletud