Praktilisi nõuandeid neile, kellel soov kaasata raamprogrammi koostööprojektidesse tegijaid laiast maailmast

Südasuvel potsatasid mu postkasti Euroopa Komisjoni poolt kokku pandud näpunäited neile, kellel on kavas kaasata 7. raamprogrammi projekti osalejaid nn kolmandatest riikidest.

Juhise täisversiooni saate lugeda meie kodulehel http://www.archimedes.ee/teadus, alljärgnev on selle lühendatud versioon.

Keda võib pidada osalejateks kolmandatest riikidest?

Osalejateks kolmandatest riikidest peetakse neid organisatsioone, mis on asutatud Euroopa Liidu välises riigis, mis ei ole ühinenud 7. raamprogrammiga. Ühinenud riikide täielikku nimekirja vt ftp://ftp.cordis.europa.eu/pub/fp7/docs/third_country_agreements_en.pdf.

Kolmandad riigid jagunevad kahte rühma:

1) Rahvusvahelistest koostööpartneritest riigid (ICPC) (nimekiri on saadaval: ftp://ftp.cordis.europa.eu/pub/fp7/docs/icpc-list.pdf)

Rahvusvahelistest koostööpartneritest riikide organisatsioonid võivad osaleda 7RP projektides (kui on täidetud 7RP osalemiseeskirjades kehtestatud miinimumnõuded). Neil on õigus saada ELi poolset rahastamist ja nad võivad olla isegi projekti koordinaatoriks.

Nendest  riikidest pärit osalejatel on samasugused õigused (nt rahastamise, intellektuaal­omandi õiguste osas) ja kohustused (nt finants- ja teadusalase aruandluse, auditite, intellektuaalomandi õiguste osas) kui konsortsiumi EList pärit partneritel.

2) Suure sissetulakuga riigid

Suure sissetulekuga riikidena käsitatakse kõiki riike, mis ei ole rahvusvahelistest koostööpartneritest riikide nimekirjas ega ole 7. raamprogrammiga ühinenud. Need riigid on eelkõige Ameerika Ühendriigid, Kanada, Jaapan, Korea Vabariik, Singapur, Austraalia ja Uus-Meremaa. Taiwani, Hongkongi ja Aomeni loetakse samuti suure sissetulekuga territooriumideks, samuti Vatikani, San Marinot, Monacot ja Andorrat.

Üldjuhul ei ole neil õigust saada ELi rahalist toetust projektis osalemise kulude katmiseks. See tähendab, et suure sissetulekuga riikidest pärit osalejad peavad katma oma osalemisega seotud kulud muudest allikatest (oma vahendid, oma riigi rahastamisasutused vms). Erandjuhtudel võidakse neile ELi rahalist toetust eraldada, kui on täidetud järgmised tingimused:

  • see rahastamine on ette nähtud kahepoolse teaduse ja tehnoloogia alase lepingu raames või vastavalt ühenduse muule kokkuleppele riigiga, kus õigussubjekt on asutatud; või
  • kolmandates riikides (peale rahvusvahelistest koostööpartneritest riikide) asutatud organisatsioonide rahastamine on tööprogrammis/konkursikutses otseselt ette nähtud (nt  2009. aasta tööprogrammis „Tervis“: “USA Riikliku Terviseinstituudi programmide Euroopa teadlastele avamise tunnustamiseks on selles tööprogrammis kirjeldatud tervise teema raames rahastatavates konkursikutsetes lubatud osaleda ka USAs asutatud osalejatel ning neid rahastada”); või
  • kui konkursikutses/tööprogrammis ei ole eelnimetatud tingimusi kehtestatud, kuid organisatsiooni osalemine on projekti elluviimises oluline tema kogemuse või võimekuse tõttu projektiga hõlmatavas valdkonnas (milline kogemus ja võimekus puuduvad teistel partneritel) ning nimetatud organisatsioonil ei ole ELi poolse rahastamiseta võimalik projekti ülesandeid täita, sest alternatiivsetest allikatest ei ole võimalik rahastamist saada. See on erand ja ettepaneku esitajad peavad seda piisavalt põhjendama.

Need nõuded on kokkuvõtlikult esitatud aadressil: http://cordis.europa.eu/fp7/public_en.html?Public=Outside+the+EU.

Kuigi osalejatel suure sissetulekuga riikidest ei ole üldjuhul õigust rahastamist saada, on neil osalejatena samad õigused (nt intellektuaalomandi õigused) ja kohustused (nt teadusalane aruandlus, intellektuaalomandi õigused) kui konsortsiumi teistel partneritel.

Ülle Must
INCO programmi konsultant,
ulle.must@archimedes.ee

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga